Peale poolteist kuud tagasi olemist asusin lõpuks oma tagasituleku postituse kallale. Viimaste päevade postituseks ma seda ei nimetaks, kuna niikuinii lähen ma ükskord jalgrattamaale tagasi, küsimus on millal.
Selle aja jooksul Eestis olles on olnud nii rõõmu kui ka kurbust, viha kui ka tänulikkust, mitte kõrvale jättes ka jätkuvaid eneseotsinguid. Suur soov oli juba varem kirjutada kuid seda takistas vähene ajaressurss. Ma arvan, et tegelikult on see isegi hea, et nii läks. Varem kas väga nutuselt meelestatud või just vastupidi, poleks teieni jõudnud objektiivne pilt kodust kodusse tulemisest ja esimestest emotsioonidest. Nüüd, olles nende tunnete üle mõtisklenud ja inimestega enda ümber neid jaganud, on hingerahu selles osas jälle leitud.
Viimased päevad Hollandis olid üsna tavalised. Tunne, et varsti on vaja lennujaama minna et tagasi Eestisse tulla, oli end aju kõige kaugemasse soppi peitnud. Holland oli minu igapäevatoimetuste koht, hollandi keel emakeeleks, teist päritolu polnud. Siiski, kui sõpradelt hakkasid laekuma heade soovidega lahkumiskirjad ja eestlaste sõnumid, et millal ma juba tagasi tuled, hakkas mingi tuli peas põlema. Lõplikult küll aru ei saanud, et mis sorti.
See-eest viimased kallistused sõprade ning ema ja isaga tõid pisarad silma küll. Eestist lahkudes teadsin, et juba aasta pärast tagasi olen, kuid Hollandist lahkudes tegi teadmatus nii väga haiget. Inimene pole loodud teadmatuses olema, mõelge kõikide antiikaja filosoofide peale, kes elu mõtet ja kõiki muid seletusi otsisid. Sama on ka tänapäeval, sama oli minul.
Minu vahetusaasta viimased päevad olid siiski väga tegusad - lisaks kohvri pakkimisele sain kokku sõpradega, ostin poe tühjaks hollandi ainult parimatest maiustustest, mida koju kaasa võtta, ning ärme unusta ka lisaks viimaste päevade tšaudele ka kõik eelmised kallid ja musid, mida siiani tihti meenutasin/meenutan.
Veetsin aega ka nagu ma ei peaks kusagile minema. Õhtused telekavaatamised perega, jooksmas käimine kui ka hommikul allkorrusele tulles ja osaks saades mu hollandi ema askeldused; ma püüdsin, samamoodi nagu mu pea, selle kõige mahajätmise mõtet edasi lükata.. Aga ega seda ju igavesti ei saa teha.
9. augusti hommikut ma liiga hästi ei mäleta, küll seda, kuidas hollandi isale head aega pidin ütlema. See oli kiire, aga tunneteküllane. Sarkasm, muhedus, asjalikkus, suur kõht aga veelgi suurem süda - teda oli raske jätta. Aga ta teadis, et ma üsna varsti tagasi tulen.
Emaga läksime rongiga lennujaama, kus pagasi ära andsime ning ootama jäime. Mul tulid sõbrad ka saatma: Marit, Ivo, Maartje ja Mare, kellega koos veel üks kord Hollandi saiakesi sõime ja plaane uueks kohtumiseks tegime. Ning isegi, et ma (jälle) teadsin, et see head aega igaveseks pole ja et videokõne võimalus eksisteerib, jõudsin ma viimaseid kordi neid kallistades mõelda kui nukker see olukord on ning et kui eriliste sõpradega ma pean mingiks ajaks hüvasti jätma. Ja mu hollandi emme, minu pääste- ja kaitseingel, temata poleks ma ilmselt kunagi Eesti elu mugavustsoonist välja astunud, ennast tundma õppinud ja sellist imelist vahetusaastat kogenud, oi küll ma igatsen seda päikest. Mul ei tekkinud päris õiget koduigatsust Eestist lahkudes, kuid oma emast Amsterdami lennujaamas lahkudes tundsin seda neljakordselt.
Lennujaamas ja lennukis kulges kõik nagu filmis: ma kuulasin kurbi laule (nende sead Ed Sheeran "Photograph"), lugesin sõprade kaasaantud kirju, vaatasin pilte, sõin Hollandi vahvleid ja ulgusin. Mul polnud isegi plaanis seda tagasi hoida, kuna teadsin, et sisse hoides paisub see aina suuremaks ja ma juba tundsin, et Hollandi igatsushetki mul veel palju tuleb. Mis mind siiski "maa peale" tõi, oli tõdemus, et ma enda ümber lennukis küllaldaselt vene keelt kuulsin. Sdrastvuitje ja dobro pošalovat!
Kohvri kätte saanud, peksis süda nii valusasti rinnus, et lausa paha hakkas. Täpselt nii, nagu filmides süda kehast välja põksub. Lähed läbi väravate ja siis guess who's back again. Kõik tundus nii õige ja samas nii vale, kohati tundsin end kui kodus, samas aga igale poole vaadates polnud kodu ja kodutunnes kusagil näha ega tunda. Vaatamata kõigele tundus vahetusaasta kui unenägu, millest mind kõrva ääres pinisev sääsk üles ajas, siiamaani tundub see nii tho. Õnneks on massiline piltide kogus ja kõik need 1001 asja mis ma Hollandist kaasa võtsin kinnitus kui päriselt juhtunust ja täiesti uue mõtlemisega Eglyd, keda keegi veel ei tundnud.
Mõelge vaid, Holland ongi minu kodumaa, kus mul pere ja imelised sõbrad on. Aastaga riiki, millest ma midagi peale tulpide ja kanepi ei teadnud, niimoodi armastama ja kõiki selle veidrusi kaasa tegema hakanud, seda ei juhtu iga kord ning veelvähem nimetatakse seda koduks. Ma tänan elu, mis mind kord YFUga kokku viis ja vahetusaastat tutvustas, ma tänan oma vanematele ja põhikooli tuttavaid, kes mind igatpidi toetasid ja mõtet aitasid teostada, ma tänan TOETAJAID, kes panustasid rahaliselt minu suurde unistusse, ma tänan lennukeid ja ronge ja busse, mis mind vahetusaastal sõidutasid, ma tänan Hollandit, kes mind tuuliselt, aga soojalt vastu võttis, oma ratast, kes mind aastaga mitu tuhat kilomeetrit kandis, minu kooli ja õpetajaid kes mõistsid ja abiks olid, teisi vahetusõpilasi, kes rasketel hetkedel mõistid ja musisid andsid, ma tänan Hollandi vahvleid, mis nii maitsvad olid ja energiat andsid, keelt, mis mulle suhu sobitus, koorikaaslasi, kes mind julgustasid ja pool aastat ainult kaunima muusika sees kiigutasid, sõpru, kes vaatamata mu "väljaspoolt" staatusele omaks võtsid ja südamed avasid, oma koeri, kes iga kord mind nähes rõõmust ulgusid, oma isa, kes oma kaine mõistusega mind teele juhtis ja sarkastiliste naljadega naerutas, mu ema, kes mul ennast aitas avastada, toetas nii kui ei keegi teine ja armastas. Ma tänan iseennast, kes kogu selle aasta vastu pidas, läbi raskuste tähtede poole pürgis, alla ei andnud, ausaks jäi, tegi, mida hing ihaldas, oli julge ja armastas ennast.
Aitäh.
Eglyd
