45

Mu blogi kannab nime "Cycling with the wind". Paar nädalat tagasi kolmapäeval läksin bussiga kooli, sest õues puhus mega tuul ja sadas paduvihma. Paljud läksid siiski rattaga ning olid hiljem läbi ja märjad, mõtlesin, et õnneks mina küll selline die-hard pole, isegi, kui blogi nimes nii seisab. Neljapäeval mõtlesin, et lähen rattaga, vihmavõimalus küll oli, aga mis see väike vihmake ikka teha saab. 5 minutit rattal ja siis saabus selline vihm ja vastutuul ning rattaga oli peaaegu võimatu sõita. Helistasin isale, et ta mulle järgi tuleks, aga nagu ikka, voicemail vastas ja seistes in the middel of nowhere, ei jäänud mul muud üle kui rattaga kooli sõita. Kiirus oli küll 3km/h ja absoluutselt kõik riideesemed, mis mul seljas olid, lirtsusid veest, jõudsin ma kooli, rattaga. Ikkagi die-hard. Aga siiski, olin enda üle uhke, igaüks seda poleks suutnud. Tuleb positiivseks jääda, eksole?

Meil oli kaks nädalat tagasi viimane laager Hollandis vahetusõpilastega enne minekut. Seal koos lõbusalt tantsides ja lobisedes ei jõudnud see küll kohale, aga kui meil paluti to do list viimasteks nädalateks teha(minu puhul kuuks) teha ja üles kirjutada inimesed, kes meid sellel aastal palju aidanud on ja keda tänada tahame, hittis veidi. Elades praegu oma ideaalses mullis ei suuda ma isegi ette kujutada, et pean varsti kodust lahkuma. Et minna koju. I don't know either.

YFU laagriga, üldse iga laagriga, on lauad alati lookas igasugusest rämpsust ja muust toredast, ütleks, et see on see põhjus  miks paljud vahetusõpilased vahetusaastal juurde võtavad. Aga see selleks. Muidugi, sellised olukorrad lausa nõuavad, et suu ringi käiks, mitte ainult lobisemiseks, olgu siis vein, suits või krõpsud..

See laager oli justkui meditatsioonikamp, enda sisemine puhastamine, tervenemine. Olete kindlasti nendest Rainbow cathering'idest kuulnud, kus inimesed puhtalt looduses paar nädalakest veedavad, üksteise eest hoolitsedes, koos kulgedes, ilma igasuguste segajateta, niimoodi, nagu inimesed kulgema peaksidki. Olja on selle osas rohkem teadlik. Puhtust mõtlen ma selle laagri osas mitte toidus ja internetist eemal, aga just nimelt emotsioonide ja üksteisest hoolimise osas. Jagasime oma tundeid ja mõtteid vahetusaasta lõpu osas, mida siin õppinud olema, mida igatsema jääme, kallisid ja musisid ka.

Üllatav oli kuulda, et paljud juba koju soovisid minna, et nüüd on piisavalt Hollandis oldud, et enam tuju pole. Mina elan praegu tõelises õnnemullis, armastan tuult, kooli ja võileibu ning lükkan äraminekut kaugele aju kõige mitteteadvusel olevasse nurka. Muidugi, mul on veel 53 päeva jäänud, neil 14, mõistan neid ka veidi, ega see äraminek üks positiivne tegu pole. Aga just see "mul on 0 motivatsiooni siia jäämiseks" muutis mu väljavaadet 360 kraadi, pani mind ainult positiivselt mõtlema, endale ausaks jääma, probleeme rahus lahendama, ühesõnaga, kõik iseendaa töötamist vajavadküljed justkui lahenesid iseenesest. Selline roosade prillide tunne on, nagu oleks armunud. Ega see vale ka pole, ma armastan oma elu!
Ja see, poisid ja tüdrukud, oli lugu kuidas ma puhtaks sain! Puhtaks muredest, muretsemiseks, eelarvamustest ja paanikast. Naudi elu ja elu naudib sinuga olemist.

Olja juures öko-külas, kui inimesed ennast naudivad ja puhtalt elavad, samuti üks meditasioonipaiku.

Schatje-patatje sakslane Kevin, kellega kanali ääris laulsime, palju sõime ja Amersfoorti nautisime.

Ma olen päris äärmus. Mulle meeldivad sarkastilistest naljad ja samal ajal armastan sügavaid südameid avavaid vestlusi. Ma ikka imestan ja imetlen, et millised imelised inimesed mu ümber on, kes mu omaks on võtnud ja kellest paar oma hinge mulle avanud on. Hollandlased on teadatuntud otsekohesed ja mitte liiga vabalt emotsioone väljanäitavad inimesed, see võtab palju aega, on mul nii suur respekt nende vastu, et nad selle suure ja mitte kerge sammu tegid, et ühe võõramaalasega tutvuda. Lisaks, ma näen ka, kuidas nad minult käitusmustreid üle on võtnud, eriti Marit, mu südamesõbranna. Vahetusõpilastelt saadud südamete avamine ja suur kalli-rallitamine on meie tavaks saanud(muide, Hollandis on kallistamine sõprade vahel väga harv nähtus!!!) ja isegi spontaansus on külge hakanud. Kui ma kuulsin Maritilt, et talle nii meeldib, et me tihti spontaanselt oleme hakkanud kokku saama, kasvoi et jäätist sööma minna. Hollandis ei leia ükski kokkusaamine aset enne kui see mitu päeva enne kokkulepitud pole, kuid niiiiii hea on näha ja kuulda, et mu sõbrad nüüd ka spontaansusel tegusid juhtida lasevad. Just paar päeva tagasi, kui ema ütles, et tal Meppelis kohtumine ja et kas ma tahan kaasa tulla, meenus, et klassivend Ivo seal elab, ehk kiire app ja spontaanne kokkusaamine. Sõitsime ratastel läbi terve linna, sõime jäätist, õpetasin Ivole, kuidas rohukõrre pilli mängida ja kohtusin tema vanemate ja vanavanematega. Viimane kõlab nagu me paar oleks ja et ta mind esitlema läks, aga ei, oli rohkem, et vaadake välismaalane!

Minu kõige armsam hollandlane, Marit <3

Kas see pole mitte imeline tunne, et sa saad ise otsustada, kuhu sa lähed, mida tahad teha, kuidas ennast väljendada? Et sa oled iseenda peremees ja vaatama igasugustele kommentaaridele ja negatiivsele suhtumisele võid ikka omamoodi käituda, nii nagu sulle meeldib. Sõitsin eile rattaga koju ning märgates oma tavapärasel teelt paremale suunduvat kitsast tuledes kõrvaltanavat, mõtlesin, et oi kui ilus oleks seal rattaga sõita. Nii, spontaanselt, ma peatusin, keerasin ratta ringi ja sõitsin sinna tänavale, hinges ärevus ja rõõm. Küll on ikka lihtne ennast õnnelikuks teha.

Mille üle ma veel paar päeva tagasi mõtisklesin, oli aeg ja sellega kaasnevad muutused. Vau, you definitely didn't see that coming. Minu meelest on see üsna naeruväärne, et nuud, kui järele jäänud on vaid mõned nädalad/kuud, hakkame me(ehk vahetusõpilased) lõpuks ''elama''. Mõistes, et aega enam palju oma vahetusriigis järele jäänud pole, hakkame lõpuks oma To do listis olevaid muuseume, linnu külastama ning suurimaid soove täitma, pinge all, et appi-appi paanika. Ega ma ise olen samasugune, uuendasin just oma to do nimekirja, jumal tänatud, et ma Hollandisse kauemaks jään. Miks inimrass juba selline on, et kui too under pressure on, hakkab eesmarkide taitmine pihta, võetakse ennast kokku ja hakatakse elu nautima. Loeme küll iga päev Facebook'ist inspireerivauid mõtteteri, et ela iga oma päeva kui elu viimast, aga nendest midagi ei õpi. Külge jaab, lõpuks, kui juba sellises olukorras oled ja pinge all palju rohkem saavutatud kui kogu aasta jooksul rahus. Mis me sellest olukorrast õpime? Pinge on kasulik kui sa selle kiustes oma toimetused ja eesmärgid ellu viid.

Hoidke kõva,
Eglyd

(45 päeva järel)