Sain just uued prillid, raamid ei meeldinud enam ja miinus oli ka suuremaks läinud. Uued prilliklaasid esimest korda ninale pandes oli jälle raske uskuda, et nii hästi maailma näha saab. Iga viimnegi detail on sõna otseses mõttes silmaga nähtav ja kaugusesse piidelda pole ka mingi probleem. Nägin jälle, kui ilus on Holland mu ümber, oma rattateede ja kanalimajadega. Ma ei tea veel tagasi tulla.
Sellel pildil mul uusi prille peas pole, aga blogi pealkirjaga käib kokku küll.
Alustasin selle postitusega Taanist, toredast Aarhussist(loe agresiivselt OOHÜÜS), luxbussiga tagasi sõites. Muidugi lõpetan 2 nädalat hiljem, aga mis seal ikka, selline olen mina juba.
Taani viis meid, Hollandi Noorte Neidude Koori, sõpruskontsert kahe kohaliku Aarhusi kooridega. Kogu nädalavahetus sai hommikust õhtuni lauldud ja tantsitud, lühikeste pauside ajal õues võileibu söödud, ja vahetusperes magatud. Taani majad on mõnusalt suured ja hästi tüüpiliseid nn "IKEA majad", päris vaimukas oli, üks ühele kataloogipiltidega. Mulle isiklikult väga meeldib Skandinaavia kultuur, endagi kodu Eestis 90% IKEA. See selleks. Kontsert läks väga hästi, mitmekesine repertuaar, kus kavas ka kaks Eesti koorilaulu, läks Taani publikule peale küll. Cyrillus Kreeki "Mu süda" ja Tormise "Ringmängulaul"(seda ei suuda peaaegu keegi õigesti hääldada, kutsume seda lugu umber "Ringmenguleululaalu") on meie koori ühed lemmikutest, millest viimases mul suur au oli soolot laulda. Tõeline väelaul on Ringmängulaul ikka, mega tunne oli seda rahvale laulda, peaaegu oma keeles ka(Soome-Ugri keeles laul). Küll on see Eesti koorilaulutraditsioon ja rahvalaulud erilised, meil on vedanud.
Programm oli tihe, aga siiski sai kiirelt ka Aros museums külastatud, mis tuntud oma vikerkaare collage ja “Poisi” kuju poolest.
Selle paari päeva jooksul mitmetes erinevates keeltes tegutsedes mõistsin, kui väga mulle rääkida meeldib ja kui väga ma uusi keeli õppida tahan. Inglise keel on mulle palju häid tuttavaid üle kogu maailma juurde andnud, nüüd just ka Taanis, ja mu armas hollandi keel, mille rääkimine mu tõeliselt imeliste kontaktide, võimaluste ja elamuste juurde on viinud. See tunne toob külmavärinad aga ma tahan seda iga päev tunda. Update: tuleviku pühendan kirjutamise kõrvalt ka keeltele, äkki rahvusvaheline korrespondent või ajakirjanik. Duolingo ka jälle suur sõber.
Õpin Hollandis praegu eelviimases klassis, aga juba käivad mu klassiõed ülikooli avatud uste päevadel ja otsivad ühikaid ülikoolilinnades. Tunnen, et oleks isegi ülisõpilaseeluks valmis(pole isegi 10. klassi Eestis alustanud haha), aga see tundub siiki ikka veel uskumatu, et aeg nii kiiresti läheb ja selliseid suuri samme varsti tuleb võtta. Muidugi, vahetusaasta oli mega samm, nii füüsiliselt kui ka vaimselt, astusin sõna-sõnalt suure sammuga endast välja, samal ajal just sügavamale endasse, õppisin tõelist ennast tundma. Päris sürr, eksole? Aga mina olen valmis, let's live!
Mai on linnulennul mööda läinud, olen rohkem aega jalgadel kusagil veetnud kui oma voodis, päriselt ka. Neljandal mail, Teise Maailmasõja mälestamispäeval, esinesin Hollandi neidudekooriga Hollandi main kontsertimajas, järgmine päev tähistasime klassikaaslastega Hollandi iseseisvuspäeva Zwolles. Siin tähistatakse seda suurelt: igas suures linnas vähemalt üks mega kontsert ainult tuntud Hollandi artistidega, meil oli peaesinejaks Kensington.
Sellega ei lõppenud, ainult heas mõttes, maikuune ringitõmbamine. Palju-palju on nähtud ja tehtud.
Uute linnade avastamisnimekirjas on Aarhusi kõrvalt ka Rooma maha tõmmatud. Iga aasta lähevad eelviimased klassid kas Rooma, Florance’i, Berliini, Pariisi või Londonisse, milleks õpetajad tiheda kultuuriprogrammi hommikust-õhtuni meile ette valmistavad, Rooma programm siis 5 päeva järjest alates 8:15 - 23:30, pole isegi üleliialdatud. See-eest nägime ära kõik uhked ja tuntud kirikud, sambad, väljakud, muuseumid ning mida kõike veel ettekujutada saab, maiustasime iga päev jäätiste, tiramisu’de ja panna cotadega ning nautisime üksteise mõnusat seltskonda.
Väljasõidud ja reisid annavad võimaluse üksteist ja ennast paremini tundma õppida ning niimoodi õppisin ma paari päevaga jälle uut külge endast tundma ja niimoodi viis see reis mind kokku tõeliselt erilise grupiga, keda mul on õnn nüüd oma sõpradeks nimetada. Pean tunnistama, et see grupp tundus mulle alati väga muhe, aga polnud kunagi head võimalust nende tundmaõppimiseks saanud, koolis vahetunnis seda ei tee. Enne Rooma reisi olin juba sõber Mariti ja Susannaga, aga reis ise oleme tõeliselt headeks sõpradeks saanud, Maartje lisandus juurde. Marit on minu südamesõbrannaks saanud, on ju ilus sõna?
Minu sõprade grupp on grupp vingete poiste ja armsate tüdrukutega, kus sarkasm teadatuntud, üksteisest hoolitakse ja aidatakse ning kus agendas iga esmaspäev jäätisepäev on(see traditsioon jäi Roomast külge).Vahetunnid veedame naerdes, neljapäeval käisime koos ujumas ja juulis läheme kolmeks päevaks koos telkima. Ma mäletan nii hästi, kui palju ma varem vingusin, et hollandlased üldse sarkasmist aru ei saa, ma lihtsalt olin valede inimestega koos. Muidugi see tüdrukute grupp, kellega varem koos olid, ega nemadki kadunud pole, imetoredad kõik, saan ikka nendega läbi. Mõnikord mõistad lihtsalt, et ühtede inimeste juures oled peaaegu sina ise, teise juures aga Sina ise. Lähtu iseenda tunnetest ja soovidest, iseendaga tuleb alati hästi läbi saada.
Käisin esmaspäeval vahetusõpilaste Nami ja Irenega ujumas, no kui mõnus oli palava päeva jahutuseks vette hüpata ja ring ujuda. 2. juuniks saan ilmselt peaaegu pruuniks, jalgadega tuleb veel tööd teha. Juba juuni.
Kas te teade ka sellinseid õudusunenägusid kus te millestki kinni tahate haarvat aga ei saa? Minul on sama tunne selle aastaga siin, Kõik on nii omaks saanud: rattasõit, keel, saiasöömine, sõbrad, kas ma saaks kõik endaga Eestisse kaasa võtta? Või siis jääks üldse siia, kõnniks puukotades oma muinasjutumaailmas õnnelikult elu lõpuni? Juured Eesti aga süda Holland. Kas kellelgi oleks hea lahendus välja pakkuda.
Küsimus laiale ringkonnale: mis on õige vastandsõna? Vale? Mina vaidleks vastu. Muidugi, kui räägime kontrolltöö vastustest, on alati kas õige või vale vastus, aga mina usun, et see ainuke juhus ongi. Õige vastand on teine, teistpidi, teistmoodi. Maailm on täis igasuguseid mõtteid ja arvamusi, üks kiidab ühte ja teine just laidab, ühisele meelele jõudmist väga tihti juhtuda ei saagi. Minu süsteemis ilutseb kõll see mõte, et kui ise mõistan või kui keegu märkuse teeb, et ma midagi tegin "mitte õigesti" teen, on see kohe kindlasti vale. Ei ole nii(see lause rohkem endale meeldetuletus)! Kui mul teine arvamus on, kui ma veidi vabamalt riides käin, ei tähenda, et see on vale, vaid et see on teistsugune, nii nagu mulle endale meeldib. Teisiti pole kunagi vale. Ja ennast tuleb alati esimesele kohale seada, aga seda ma juba tean.
Loodan, et saite pruuniks teiseks juuniks,
Eglyd
No comments
Post a Comment