45

Mu blogi kannab nime "Cycling with the wind". Paar nädalat tagasi kolmapäeval läksin bussiga kooli, sest õues puhus mega tuul ja sadas paduvihma. Paljud läksid siiski rattaga ning olid hiljem läbi ja märjad, mõtlesin, et õnneks mina küll selline die-hard pole, isegi, kui blogi nimes nii seisab. Neljapäeval mõtlesin, et lähen rattaga, vihmavõimalus küll oli, aga mis see väike vihmake ikka teha saab. 5 minutit rattal ja siis saabus selline vihm ja vastutuul ning rattaga oli peaaegu võimatu sõita. Helistasin isale, et ta mulle järgi tuleks, aga nagu ikka, voicemail vastas ja seistes in the middel of nowhere, ei jäänud mul muud üle kui rattaga kooli sõita. Kiirus oli küll 3km/h ja absoluutselt kõik riideesemed, mis mul seljas olid, lirtsusid veest, jõudsin ma kooli, rattaga. Ikkagi die-hard. Aga siiski, olin enda üle uhke, igaüks seda poleks suutnud. Tuleb positiivseks jääda, eksole?

Meil oli kaks nädalat tagasi viimane laager Hollandis vahetusõpilastega enne minekut. Seal koos lõbusalt tantsides ja lobisedes ei jõudnud see küll kohale, aga kui meil paluti to do list viimasteks nädalateks teha(minu puhul kuuks) teha ja üles kirjutada inimesed, kes meid sellel aastal palju aidanud on ja keda tänada tahame, hittis veidi. Elades praegu oma ideaalses mullis ei suuda ma isegi ette kujutada, et pean varsti kodust lahkuma. Et minna koju. I don't know either.

YFU laagriga, üldse iga laagriga, on lauad alati lookas igasugusest rämpsust ja muust toredast, ütleks, et see on see põhjus  miks paljud vahetusõpilased vahetusaastal juurde võtavad. Aga see selleks. Muidugi, sellised olukorrad lausa nõuavad, et suu ringi käiks, mitte ainult lobisemiseks, olgu siis vein, suits või krõpsud..

See laager oli justkui meditatsioonikamp, enda sisemine puhastamine, tervenemine. Olete kindlasti nendest Rainbow cathering'idest kuulnud, kus inimesed puhtalt looduses paar nädalakest veedavad, üksteise eest hoolitsedes, koos kulgedes, ilma igasuguste segajateta, niimoodi, nagu inimesed kulgema peaksidki. Olja on selle osas rohkem teadlik. Puhtust mõtlen ma selle laagri osas mitte toidus ja internetist eemal, aga just nimelt emotsioonide ja üksteisest hoolimise osas. Jagasime oma tundeid ja mõtteid vahetusaasta lõpu osas, mida siin õppinud olema, mida igatsema jääme, kallisid ja musisid ka.

Üllatav oli kuulda, et paljud juba koju soovisid minna, et nüüd on piisavalt Hollandis oldud, et enam tuju pole. Mina elan praegu tõelises õnnemullis, armastan tuult, kooli ja võileibu ning lükkan äraminekut kaugele aju kõige mitteteadvusel olevasse nurka. Muidugi, mul on veel 53 päeva jäänud, neil 14, mõistan neid ka veidi, ega see äraminek üks positiivne tegu pole. Aga just see "mul on 0 motivatsiooni siia jäämiseks" muutis mu väljavaadet 360 kraadi, pani mind ainult positiivselt mõtlema, endale ausaks jääma, probleeme rahus lahendama, ühesõnaga, kõik iseendaa töötamist vajavadküljed justkui lahenesid iseenesest. Selline roosade prillide tunne on, nagu oleks armunud. Ega see vale ka pole, ma armastan oma elu!
Ja see, poisid ja tüdrukud, oli lugu kuidas ma puhtaks sain! Puhtaks muredest, muretsemiseks, eelarvamustest ja paanikast. Naudi elu ja elu naudib sinuga olemist.

Olja juures öko-külas, kui inimesed ennast naudivad ja puhtalt elavad, samuti üks meditasioonipaiku.

Schatje-patatje sakslane Kevin, kellega kanali ääris laulsime, palju sõime ja Amersfoorti nautisime.

Ma olen päris äärmus. Mulle meeldivad sarkastilistest naljad ja samal ajal armastan sügavaid südameid avavaid vestlusi. Ma ikka imestan ja imetlen, et millised imelised inimesed mu ümber on, kes mu omaks on võtnud ja kellest paar oma hinge mulle avanud on. Hollandlased on teadatuntud otsekohesed ja mitte liiga vabalt emotsioone väljanäitavad inimesed, see võtab palju aega, on mul nii suur respekt nende vastu, et nad selle suure ja mitte kerge sammu tegid, et ühe võõramaalasega tutvuda. Lisaks, ma näen ka, kuidas nad minult käitusmustreid üle on võtnud, eriti Marit, mu südamesõbranna. Vahetusõpilastelt saadud südamete avamine ja suur kalli-rallitamine on meie tavaks saanud(muide, Hollandis on kallistamine sõprade vahel väga harv nähtus!!!) ja isegi spontaansus on külge hakanud. Kui ma kuulsin Maritilt, et talle nii meeldib, et me tihti spontaanselt oleme hakkanud kokku saama, kasvoi et jäätist sööma minna. Hollandis ei leia ükski kokkusaamine aset enne kui see mitu päeva enne kokkulepitud pole, kuid niiiiii hea on näha ja kuulda, et mu sõbrad nüüd ka spontaansusel tegusid juhtida lasevad. Just paar päeva tagasi, kui ema ütles, et tal Meppelis kohtumine ja et kas ma tahan kaasa tulla, meenus, et klassivend Ivo seal elab, ehk kiire app ja spontaanne kokkusaamine. Sõitsime ratastel läbi terve linna, sõime jäätist, õpetasin Ivole, kuidas rohukõrre pilli mängida ja kohtusin tema vanemate ja vanavanematega. Viimane kõlab nagu me paar oleks ja et ta mind esitlema läks, aga ei, oli rohkem, et vaadake välismaalane!

Minu kõige armsam hollandlane, Marit <3

Kas see pole mitte imeline tunne, et sa saad ise otsustada, kuhu sa lähed, mida tahad teha, kuidas ennast väljendada? Et sa oled iseenda peremees ja vaatama igasugustele kommentaaridele ja negatiivsele suhtumisele võid ikka omamoodi käituda, nii nagu sulle meeldib. Sõitsin eile rattaga koju ning märgates oma tavapärasel teelt paremale suunduvat kitsast tuledes kõrvaltanavat, mõtlesin, et oi kui ilus oleks seal rattaga sõita. Nii, spontaanselt, ma peatusin, keerasin ratta ringi ja sõitsin sinna tänavale, hinges ärevus ja rõõm. Küll on ikka lihtne ennast õnnelikuks teha.

Mille üle ma veel paar päeva tagasi mõtisklesin, oli aeg ja sellega kaasnevad muutused. Vau, you definitely didn't see that coming. Minu meelest on see üsna naeruväärne, et nuud, kui järele jäänud on vaid mõned nädalad/kuud, hakkame me(ehk vahetusõpilased) lõpuks ''elama''. Mõistes, et aega enam palju oma vahetusriigis järele jäänud pole, hakkame lõpuks oma To do listis olevaid muuseume, linnu külastama ning suurimaid soove täitma, pinge all, et appi-appi paanika. Ega ma ise olen samasugune, uuendasin just oma to do nimekirja, jumal tänatud, et ma Hollandisse kauemaks jään. Miks inimrass juba selline on, et kui too under pressure on, hakkab eesmarkide taitmine pihta, võetakse ennast kokku ja hakatakse elu nautima. Loeme küll iga päev Facebook'ist inspireerivauid mõtteteri, et ela iga oma päeva kui elu viimast, aga nendest midagi ei õpi. Külge jaab, lõpuks, kui juba sellises olukorras oled ja pinge all palju rohkem saavutatud kui kogu aasta jooksul rahus. Mis me sellest olukorrast õpime? Pinge on kasulik kui sa selle kiustes oma toimetused ja eesmärgid ellu viid.

Hoidke kõva,
Eglyd

(45 päeva järel)

Elu on lill

Sain just uued prillid, raamid ei meeldinud enam ja miinus oli ka suuremaks läinud. Uued prilliklaasid esimest korda ninale pandes oli jälle raske uskuda, et nii hästi maailma näha saab. Iga viimnegi detail on sõna otseses mõttes silmaga nähtav ja kaugusesse piidelda pole ka mingi probleem. Nägin jälle, kui ilus on Holland mu ümber, oma rattateede ja kanalimajadega. Ma ei tea veel tagasi tulla.

Sellel pildil mul uusi prille peas pole, aga blogi pealkirjaga käib kokku küll.

Alustasin selle postitusega Taanist, toredast Aarhussist(loe agresiivselt OOHÜÜS), luxbussiga tagasi sõites. Muidugi lõpetan 2 nädalat hiljem, aga mis seal ikka, selline olen mina juba.

Taani viis meid, Hollandi Noorte Neidude Koori, sõpruskontsert kahe kohaliku Aarhusi kooridega. Kogu nädalavahetus sai hommikust õhtuni lauldud ja tantsitud, lühikeste pauside ajal õues võileibu söödud, ja vahetusperes magatud. Taani majad on mõnusalt suured ja hästi tüüpiliseid nn "IKEA majad", päris vaimukas oli, üks ühele kataloogipiltidega. Mulle isiklikult väga meeldib Skandinaavia kultuur, endagi kodu Eestis 90% IKEA. See selleks. Kontsert läks väga hästi, mitmekesine repertuaar, kus kavas ka kaks Eesti koorilaulu, läks Taani publikule peale küll. Cyrillus Kreeki "Mu süda" ja Tormise "Ringmängulaul"(seda ei suuda peaaegu keegi õigesti hääldada, kutsume seda lugu umber "Ringmenguleululaalu") on meie koori ühed lemmikutest, millest viimases mul suur au oli soolot laulda. Tõeline väelaul on Ringmängulaul ikka, mega tunne oli seda rahvale laulda, peaaegu oma keeles ka(Soome-Ugri keeles laul). Küll on see Eesti koorilaulutraditsioon ja rahvalaulud erilised, meil on vedanud.

Programm oli tihe, aga siiski sai kiirelt ka Aros museums külastatud, mis tuntud oma vikerkaare collage ja “Poisi” kuju poolest.

Selle paari päeva jooksul mitmetes erinevates keeltes tegutsedes mõistsin, kui väga mulle rääkida meeldib ja kui väga ma uusi keeli õppida tahan. Inglise keel on mulle palju häid tuttavaid üle kogu maailma juurde andnud, nüüd just ka Taanis, ja mu armas hollandi keel, mille rääkimine mu tõeliselt imeliste kontaktide, võimaluste ja elamuste juurde on viinud. See tunne toob külmavärinad aga ma tahan seda iga päev tunda. Update: tuleviku pühendan kirjutamise kõrvalt ka keeltele, äkki rahvusvaheline korrespondent või ajakirjanik. Duolingo ka jälle suur sõber.

Õpin Hollandis praegu eelviimases klassis, aga juba käivad mu klassiõed ülikooli avatud uste päevadel ja otsivad ühikaid ülikoolilinnades. Tunnen, et oleks isegi ülisõpilaseeluks valmis(pole isegi 10. klassi Eestis alustanud haha), aga see tundub siiki ikka veel uskumatu, et aeg nii kiiresti läheb ja selliseid suuri samme varsti tuleb võtta. Muidugi, vahetusaasta oli mega samm, nii füüsiliselt kui ka vaimselt, astusin sõna-sõnalt suure sammuga endast välja, samal ajal just sügavamale endasse, õppisin tõelist ennast tundma. Päris sürr, eksole? Aga mina olen valmis, let's live!

Mai on linnulennul mööda läinud, olen rohkem aega jalgadel kusagil veetnud kui oma voodis, päriselt ka. Neljandal mail, Teise Maailmasõja mälestamispäeval, esinesin Hollandi neidudekooriga Hollandi main kontsertimajas, järgmine päev tähistasime klassikaaslastega Hollandi iseseisvuspäeva Zwolles. Siin tähistatakse seda suurelt: igas suures linnas vähemalt üks mega kontsert ainult tuntud Hollandi artistidega, meil oli peaesinejaks Kensington.

Sellega ei lõppenud, ainult heas mõttes, maikuune ringitõmbamine. Palju-palju on nähtud ja tehtud.

Uute linnade avastamisnimekirjas on Aarhusi kõrvalt ka Rooma maha tõmmatud. Iga aasta lähevad eelviimased klassid kas Rooma, Florance’i, Berliini, Pariisi või Londonisse, milleks õpetajad tiheda kultuuriprogrammi hommikust-õhtuni meile ette valmistavad, Rooma programm siis 5 päeva järjest alates 8:15 - 23:30, pole isegi üleliialdatud. See-eest nägime ära kõik uhked ja tuntud kirikud, sambad, väljakud, muuseumid ning mida kõike veel ettekujutada saab, maiustasime iga päev jäätiste, tiramisu’de ja panna cotadega ning nautisime üksteise mõnusat seltskonda.

Väljasõidud ja reisid annavad võimaluse üksteist ja ennast paremini tundma õppida ning niimoodi õppisin ma paari päevaga jälle uut külge endast tundma ja niimoodi viis see reis mind kokku tõeliselt erilise grupiga, keda mul on õnn nüüd oma sõpradeks nimetada. Pean tunnistama, et see grupp tundus mulle alati väga muhe, aga polnud kunagi head võimalust nende tundmaõppimiseks saanud, koolis vahetunnis seda ei tee. Enne Rooma reisi olin juba sõber Mariti ja Susannaga, aga reis ise oleme tõeliselt headeks sõpradeks saanud, Maartje lisandus juurde. Marit on minu südamesõbrannaks saanud, on ju ilus sõna? 

Minu sõprade grupp on grupp vingete poiste ja armsate tüdrukutega, kus sarkasm teadatuntud, üksteisest hoolitakse ja aidatakse ning kus agendas iga esmaspäev jäätisepäev on(see traditsioon jäi Roomast külge).Vahetunnid veedame naerdes, neljapäeval käisime koos ujumas ja juulis läheme kolmeks päevaks koos telkima.  Ma mäletan nii hästi, kui palju ma varem vingusin, et hollandlased üldse sarkasmist aru ei saa, ma lihtsalt olin valede inimestega koos. Muidugi see tüdrukute grupp, kellega varem koos olid, ega nemadki kadunud pole, imetoredad kõik, saan ikka nendega läbi. Mõnikord mõistad lihtsalt, et ühtede inimeste juures oled peaaegu sina ise, teise juures aga Sina ise. Lähtu iseenda tunnetest ja soovidest, iseendaga tuleb alati hästi läbi saada. 

Käisin esmaspäeval vahetusõpilaste Nami ja Irenega ujumas, no kui mõnus oli palava päeva jahutuseks vette hüpata ja ring ujuda. 2. juuniks saan ilmselt peaaegu pruuniks, jalgadega tuleb veel tööd teha. Juba juuni. 

Kas te teade ka sellinseid õudusunenägusid kus te millestki kinni tahate haarvat aga ei saa? Minul on sama tunne selle aastaga siin, Kõik on nii omaks saanud: rattasõit, keel, saiasöömine, sõbrad, kas ma saaks kõik endaga Eestisse kaasa võtta? Või siis jääks üldse siia, kõnniks puukotades oma muinasjutumaailmas õnnelikult elu lõpuni? Juured Eesti aga süda Holland. Kas kellelgi oleks hea lahendus välja pakkuda.

Küsimus laiale ringkonnale: mis on õige vastandsõna? Vale? Mina vaidleks vastu. Muidugi, kui räägime kontrolltöö vastustest, on alati kas õige või vale vastus, aga mina usun, et see ainuke juhus ongi. Õige vastand on teine, teistpidi, teistmoodi. Maailm on täis igasuguseid mõtteid ja arvamusi, üks kiidab ühte ja teine just laidab, ühisele meelele jõudmist väga tihti juhtuda ei saagi. Minu süsteemis ilutseb kõll see mõte, et kui ise mõistan või kui keegu märkuse teeb, et ma midagi tegin "mitte õigesti" teen, on see kohe kindlasti vale. Ei ole nii(see lause rohkem endale meeldetuletus)! Kui mul teine arvamus on, kui ma veidi vabamalt riides käin, ei tähenda, et see on vale, vaid et see on teistsugune, nii nagu mulle endale meeldib. Teisiti pole kunagi vale. Ja ennast tuleb alati esimesele kohale seada, aga seda ma juba tean.                                                                                                                    

Loodan, et saite pruuniks teiseks juuniks,

Eglyd