Mulle on leitud vahetuspere!!

See juhtus ühel teisipäeval, 12. aprillil. Ma olin koolist koju jõudnud ja väikese lõuna teinud, kui mu telefon helises. Helistajaks oli Eva-Helen YFUst (programmispetsialist). Mõtlesin, et mis nüüd, äkki sain hiigeltoetuse mõnelt ettevõtjalt, kes ühe tulevikutalendi silmaringi avardumist toetada soovib? ;)

Kuigi uudis polnud rahaga seotud, oli see siiski väga rõõmustav: mulle leiti Hollandist vahetuspere!!

See oli proloog.

Tere!

Jah, mulle on leitud vahetuspere! 

Lugesin ükspäev facebookist YFU 16/17 aasta vahetusõpilaste sõnumeid ning kui keegi kirjutas, et talle leiti pere, soovisid kõik palju õnne. Kõrvaltvaatajale võib see veider tunduda, aga vahetusõpilase jaoks on see just tohutult rõõmustav ja motiveeriv, kinnitan omast kogemusest!

Aga lähme asja kallale; siin väike tutvustus teile minu tulevasest perest ja kodupaigast, et ikka teaksite, millises Hollandi metsas ma elama hakkan:

Minu kodulinnaks saab Hasselt, mis asub Overijsseli maakonnas. Hasseltis elab umbes 7000 inimest ning vaid 7 minuti autosõidu kaugusel asub linn Zwolle, kus elab 125 000 inimest. Pommiauku ma ei sattunud! ;)

Overijsseli maakonnas ja üldse Põhja-Hollandis sajab tihti vihma. Kahju. :D

Minu ema on Janny(õpetaja) ja isa Henry(finantsjuht), lapsi on neil 8 ja lapselapsi 10(see "olukord" selgitab väga hästi, miks Hollandi rahvaarv 17 miljonit on)! Kõik lapsed, nagu võisite oletada, on juba täisealised ning elavad eraldi.

Mu hostvanemad ja kogu nende pere on väga rõõmsameelsed ning abivalmid, nad on alati üksteisele toeks, kui kedagi vaevab mure või hirm ning loomulikult armastavad nad ka naerda ja nalja teha. Ma sattusin tõesti õigesse perre! :)

Minu peres on kaks koera (Zsilva ja Sharin), kanad (kas pole mitte vinge?) ning tiik, kus elavad kalad ja konnad.

Minu hostperele meeldib matkata, rattaga sõita(mis loogiline, kui elad Hollandis), samuti armastavad nad muusikat ja kirjandust. Aina paremaks läheb, eksole?

Minu hostvanematel on palju hobisid, näiteks Jannyle meeldib õmmelda, koduaia taimestikku uuendada ja kontrolli all hoida, koertega jalutamas käia, ning looduses käia, Henry see-eest armastab jahikoer Zsilvaga metsas küttimas käia ning jahikoera ennast treenida, lisaks meeldib talle veel puhkpillimuusika ja fotograafia.

Ning siis tulen mina, kellel on ainult kaks hobi. Päris piinlik.

Minu hostpere on kristlased ja nad käivad iga pühapäev kirikus. Kuigi ma ise ei ole kristlane, ei ole mul midagi selle usu vastu ning plaanin kindlasti nendega kirikus kaasas käia. Isiklikult usun, et on olemas mingisugune kõrgem võim, kelle poole rasketel hetkedel pöörduda saab ja kes tihtipeale ka aitab, kuid kujutan teda ette pigem universumis, kindla nime- ja usureegliteta. Seepärast olekski väga põnev teada saada, miks osa rahvast on kindlameelselt kristlased ning kuidas see nende elu kujundanud on.

Ja nagu kõlab ka vahetusaasta moto, tuleb proovida kõike uut ja laieneda oma silmaringi igal alal.

Väike lisa: ma hakkan jalgrattaga koolis käima, 13km sinna ja tagasi.

Figuuri pärast enam muretsema ei pea! ;)


Niipalju siis minu hostperest.

See on lihtsalt nii armas ja südant soojendav juba ainuüksi mõelda, et keegi on sinu mitmekümnete vahetusõpilaste seast välja valinud, just sinu, kellele nad oma kodu avada ja riiki tutvustada tahavad, kelle kodumaa kultuuriga ise lähemalt tuttavaks saada, kellega koos oma meelistegevusi teha ning mõtteid maailmast jagada.

Kui tahate samuti oma meeli taoliste tunnetega kostitada, pöörduge lähima vahetusõpilaste organisatsiooni poole. ;)

Lühidalt, see kõik on nii tore ja ma olen väga õnnelik!

Eglyd

Kodu on su kindlus, vahetuskodu samamoodi kindel. Võid kindel olla!

(hehe sõnamäng)

Ma tuhat korda tänan sind

Millalgi varem blogis, kui ma esimest korda oma vahetusaastast rääkisin, unustasin ühte väga rollimängivat asja mainida. Õigemini inimest.

Minu vahetusaasta teekond poleks nii suurt hoogu sisse saanud, kui poleks olnud sellist inimest nagu Karin Kuulpak. Kariniga käisin veel eelmise aasta novembrini samas kooris.

Lugu oli siis selline, et Karin käis 2011/12 vahetusaastal USAs. Ta on alati nii rõõmsameelne ja avatud inimene, kohe näha, et maailmakodanik. Muide, ta pidas vahetusaastal väga huvitavat blogi, jagan seda ka teiega: http://karinusas.blogspot.com.ee/

Augustis käisime ETV tütarlastekooriga kahepäevasel kontsertreisil Muhus ja Saaremaal. Ööbisime Hiiumaal Kuri koolimajas(mulle meeldib ka selle kooli nimi :D ). Nagu kõik teavad, on august langevate tähtede kuu ning ka meie tahtsime sellest osa saada. Kell 12(öösel loomulikult) läksime magamiskottidega õue murule pikali ja vaatasime kuni kella 2ni tähti. See oli minu esimene tähtede vaatamine ning ausalt, midagi nii maagilist ja uskumatut pole ma varem näinud. Samal ajal, kui tähti vaatasime, palusime Karinilt, et ta meile mõnest oma eluseigast räägiks(Karin oli ja on meie koori nö ema, ema Karin :D ). Teemaks oli esimene suhe ja esimene armastus. Selle looga jõudis sa selleni, et rääkis meile oma suhtest vahetusaastal. Bingo!:D Palusin kohe, et ta oma vahetusaastast rohkem räägiks.
See augustiöö oli eriline kahe asja poolest: ma vaatasin esimest korda langevaid tähti ja mu vahetusaasta sai hoopis teise tähenduse ning ka motivatsioonilaksu.

Kariniga kohtusin ma augusti lõpu poole uuesti. Nagu teate, töötasin suvel vanalinnas turismitrükiste müüjana. Ühel hommikul üle Raekoja platsi tööle minnes nägin, kuidas Karin ühes välikohvikus laudu korda seadis. Läksin ja rääkisin temaga juttu ning ta kutsus mind peale tööd kohvikusse kohvile. Niimoodi ma käisingi seal kohvikus, päris mitu korda, mis viis selleni, et see sai minu lemmikkohvikuks vanalinnas. Kohviku nimeks oli Kehrwieder. Tõesti, seal pakutakse imehead käsitööjäätist, kooke ja kohvi, tulevasel suvel suundun sinna kindlasti uuesti! Igatahes, kui ma kohvikus käisin, rääkis Karin mulle natuke vahetusaastast, mitte küll palju, kuna töö ajal ei saa muude asjadega tegeleda, aga siiski midagi. Lisainformatsiooni sain temalt facebookist. Ning septembri alguses saatsingi oma taotluse YFU Eestisse.

Jah, Karin oli üks olulisemaid inimese minu vahetusaastaga seoses, ilma tema soovituste ja rõõmsameelsuseta poleks ma kindlasti siin, kus ma praegu olen.
Aitäh Karin!! :)

Kõike head,
Eglyd

Üks loll võib rohkem küsida, kui kümme tarka vastata. Karin sai sellega hakkama! ;)

Mõni isuäratav pilt kordadest, kui Karinit kohvikus külastasin. Ma tean, mul jookseb ka suu vett! ;)

Catch up with Eglyd

No nii.

Veebruari- ja märtsikuu oli minu jaoks hullumaja, nii kiiret aega pole varem kogenud. Uus blogipostitus oli postitamisvalmis juba veebruaris, kuid nagu ikka, ununes kiire kooli- ja vahetusõpilaseelu käigus vajutada "publish" nupule ning postitus jäigi tulemata. Heastan selle:

Tere! Kuidas teil kõigil läinud on? Kas "uus aasta uus mina" on edukas olnud? Varsti on 2016st aastat pool möödas, hea aeg vahekokkuvõtteid teha. Hirmuäratav.

See postitus on kombineeritud sündmustest veebruarist-aprillini, sisu tuleb tihe, aga huvitav.

Esiteks, miks ma üldse veebruari ja märtsi eemal olin? Kes veel ei tea, mina olen samuti üks sellel aasta põhikooli lõpetajatest. Võib ju tunduda, et see, et ma tuleval aastal vahetusaastale lähen, säästab mind katsete tegemisest. Just vastupidi, ma pean samuti praegu oma gümnaasiumivalikus otsusele jõudma ja katsed edukalt ära tegema ning kui ma aasta pärast tagasi tulen, on mul valik tehtud ja muuta ma seda ei saa. Ja kui lühidalt, siis jaanuar kulus uude aastasse sisseelamiseks, veebruaris jõudis mulle kohale, kui lähedal olid katsed ja et ma tegelikult mitte midagi ei tea ning märtsis võtsin end kokku ja läkski tegutsemiseks. Tagantjärgi vaadates ei olnud üldse põhjust muretsemiseks. Tulevased põhikoolilõpetajad, pange kõrva taha: kui te olete varasemates klassides stabiilselt õppinud, saate ka katsetel edukalt hakkama! Kui ei, noh, siis palun õppige! :D Kuid natuke ka koolieelistustest ja tulemustest.

Koolieelistus. Oi, kuidas ma pendeldasin. Ma suutsin ühel päeval kolm korda oma valikut muuta. Tallinna 21. Kool ja Gustav Adolfi Gümnaasium - nende vahel mu mõte käiski. Kõik lõppes sellega, et esimeseks valikuks jäi Gustav Adolfi Gümnaasium. Kindlasti mõtlete, miks kodukool teiseks valikuks jäi. Ma ei tahagi öelda, et Tallinna 21. Kool oleks mingit pidi halb kool, vastupidi. Tallinna 21. Koolis toimub palju väga põnevaid üritusi(kunstinädalad, peod, kontsertid), olen saanud edukalt ja väga headele hinnetele siin koolis õppida ning saan ka õpetajatega väga hästi läbi. Kuid miks siis Gustav Adolfi Gümnaasium? Kõik sai alguse G4(Tallinna 21. Kooli, Tallinna Inglise Kolledži, Tallinna Reaalkooli ja Gustav Adolfi Gümnaasiumi) õpilasvahetusest, kus oli võimalus veeta päev ühes nendest neljast koolist ja näha, kuidas gümnaasium toimib. Mina käisin Gustav Adolfi Gümnaasiumis vahetuspäeval (ilmselgelt). Nii imeline tunne oli näha, kui motiveeritud olid õpilased õppima, kui väga nad tõesti tahtsid teada ja selgeks saada aineid, mida nad õppisid. Samasugust motivatsiooni ning soovi õpilasi mõista ja aidata oli näha ka õpetajate nägudest. Just sellisena olengi ma gümnaasiumit kogu aeg ette kujutanud ning nähes, et täpselt niimoodi toimiv kool ka olemas on, kuidas saaks siis selline kool teisele kohale jääda?

Lisaks, ma imetlen Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilasi(ja vilistlasi) - kõik tuttavad, kes just selles koolis käivad, on alati nii rõõmsameelsed, hakkajad, kohusetundlikud ja nad tõesti püüavad iga hinna eest sind aidata ja toeks olla. Imetlusväärne!

Samuti mängis minu jaoks suurt rolli suund - Rootsi keele suund. Enamike jaoks tundub see suvaline suund, isegi mu klassivend küsib minult igas keemiatunnis, miks rootsi keele suund. Teate, ma tahan saada ajakirjanikuks(milline üllatus eksole? :D ) ja ajakirjaniku jaoks on keelteoskus väga oluline. Mina tahan kirjutada elust ja olust, mis toimub meie ümber, mida inimesed mõtlevad ja arvavad ning seda kõike nii Eestis kui ka välismaal. Kui inimene kirjutab millestki, peab ta valitud teemaga samastuma, leidma ühise joone, mille põhjal kirjutada. Loomulikult peab olema ka huvi. Mina valiksin regiooni poolest just Põhja- ja Skandinaaviamaad, sest ma tunnen, et suudan nendega rohkem samastuda. Lihtne näide: meie(eestlased ja kogu muu Skandinaavia) teame, mis on külm ilm ja samal ajal oleme rõõmsad, kui termomeeter näitab +10 kraadi. Loomulikult meeldib mulle ka Põhja-Euroopa: jahe kliima, metsad(eriti veel männimetsad!!) ja karged, kuid heatahtlikud inimesed. Kõik need pisikesed asjad, mida mina(ja me kõik) Skandinaavlastega jagame, motiveerivadki just rootsi keele klassi minema, et saadud keelt tulevikus rakendada.

PS suurt inspiratsiooni andis ka Kadri Kuulpak, kes tutvustas mulle rootsi keele klasside maailma ja aitas mul otsusele jõuda, aitäh!!

PPS Ma võiksin lugeda veel põhjusi, mis just Gustav Adolfi Gümnaasium ja miks rootsi keele suund, aga kolme lisalehekülge siia postitusse pole vaja. ;)

(G4 ühis)Katsete emotsioonid ja tulemused. Nagu kindlasti paljud juba kuulnud on, siis eesti keel oli sel aasta väga "huvitav". Katsetes olid võõrsõnad(miks?), lisaks olid ülesannete selgitused väga segadust tekitavad ning panid õigete käändevormide moodustamisel ka nutikamad endas kahtlema. Loomulikult oli see kaval lüke, ebakindlust ja nö "bingo loto" tegemist võis leida igaühes. Kahjuks oli kahtlusi ka tulemustest näha, nt minu klassi keskmine oli umbes 60/65. Kas pole mitte irooniline, et keel, mida me kõik räägime ning milles me kõige rohkem punkte oleks pidanud saama, läks vastupidi? Lisan juurde, et enne katseid, kui eesti keelt kordasin, sain aru, kui raske tegelikult eesti keel on, kui valesti me keelt räägime ja kui palju veel õppida on. Uskumatu. Eestlaste puhul kehtibki mõiste: "Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina".

Natuke ka teistest ainetest katsetel: matemaatika oli väga lihtne, meie õpetaja oli meid suurepäraselt ette valmistanud(aitäh Mare Rõigas). Minu punktisumma kahjuks 100 ei olnud, olin hajameelne ega pannud tähele nii valemeid võrrandite rägastikus kui ka ei lugenud hoolikalt ülesannete juhendit. Aga mis enam heietada, hakkama sain. Füüsika - see oli ka lihtne(aga still üks ülesanne läks hämaga). Taaskord pean kiitma õpetajat(21.k teab, Sildnik). Võibolla aitas kaasa ka see, et mul reaalained üle keskmise tugevad, kuid kõige rohkem aitasid loomulikult valemid füüsika katselehel.

Aga minu tulemused:

Ütlen enne ära, minu eesmärk oli teha keskmisest parem punktiskoor, kusjuures neli katset oleks ühtlaselt stabiilsed.

Eesti keel: 76

Matemaatika: 76

Füüsika: 76

Inglise keel: 72

Pretty amazing, huh? :D

Vahetusaasta - kindlasti huvitab teid, kuidas mul sellega läinud on. Kui mitte arvestada aega, mis jäi enne gümnaasiumikatseid, mil vahetusaasta ja toetajate otsimine teisejärguline oli, võin öelda, et mul läheb hästi. 'Back on track', oma unistuse nimel tegutsedes, olen töökam ja motiveeritum kui kunagi varem. Töökus viis mu selleni, et sain toetajatega kahe nädala jooksul 250€, mis on minu jaoks väga oluline.

Siiski, pöördun ka Teie poole, armsad lugejad. Vaadake, kui õnnelikuks mind Hollandi juust teeb! Kas te siis ei tahaks, et samasugune pilt rõõmsa tütarlapse ja juustudega ka Hollandist teieni jõuaks? ;)

Tuues välja veel mõne mõtte ja seikluse, mis nende kolme kuu jooksul juhtunud on, siis kindlasti Tallinna 21. Kooli klassidevaheline tantsuvõistlus, kus viimast aastat oma klassiga tantsu vihutud sai, tegime tõeliselt uhke show! :) Lähemalt saate uurida siit: https://www.youtube.com/watch?v=GhHgwQA1C0w&feature=youtu.be

Ei saa mainimata jätta ka kevadist suurreisi ETV tütarlastekooriga Peterburgi. Kirjutasin natuke ka kooriblogisse, jagan seda teiega: http://etvgirlschoir.ee/blogi/  ning ka parimaid pilte nii minu, Elss Marta Raidmetsa kui ka Grete-Ly Pindma fotoaparaadist(iseasi see, et minu kaameraks on vana ja hea iPhone).

Nende ilusate piltidega võibki selle "catch up with Eglyd" postituse lõpetada. Ma olen selle postituse nime üle väga uhke haha!

Ma luban, et uut postitust saate lugeda varem kui kolme kuu pärast! ;)

Kõike paremat,

Eglyd

Aeg parandab kõik tekstidesse jäänud kirjavead.