(Really)Long time, no see.
Alustasin selle postituse kirjutamist 5. detsembril, pepernotenite pakk käekõrval - selline oli minu Sinterklaas, perega me seda ei tähistanud, pakke teistelt ei saanud, tegin siis endale mõnusa üllatuse, vedas ka, sest Sinterklaasi tähistamine koosneb väga palju magusa söömisest.. Aga viga pole ka midagi, ütleme, et parim Sinterklaas, mis ma eales tähistanud olen!
PS Eelmine postitus algas samamoodi, et kirjutasin blogipostitust, samal ajal midagi süües - kokkusattumus? Ei usu küll - selline on (kahjuks) minu elu Hollandis, kogu aeg on midagi vaja näksida; võileiba, šokolaadi, komme..
Noh, blogi ei oska ma ikka veel pidada. Kirjutada tahan ma tihedamini, aga veidi liiga palju tegevusi ühel samal ajaperioodil, veidi minu laiskus ja edasilükkamine ning voila, uus postitus tuleb poolteist kuud hiljem! Jumal tänatud, et praegu on vaheaeg, muidu näeksid uued kirjatükid alles järmisel kuul vms ilmavalgust! Mul on nüüd jälle PIISAVALT VABA AEGA.
Millest alustada? Ah jaa, muutsin blogi nime, "hirv metsast" sai "cycling with the wind"("ratta ja tuulega" tõlgiksin eesti keelde). Kuna hakkasin blogi ka hollandi keeles kirjutama, otsustasin ka blogi ennast veidi kohendada, rahvusvahelisemaks. Olen ise rahul, hirv seikleb ikka edasi, ärge sellepärast muretsege! Nüüd lihtsalt rattaga!
Keeled, keeled. Te ei kujuta ette mis mu peas iga päev toimub, vahepeal on endalgi iseendast kahju. Räägin iga päev umbes täpselt 95% hollandi keeles, mõnikord avastan ennast ka hollandi keeles mõtlemas. Veider on ka näha/kogeda, et kasutan lauseid, mille loogikat või tõlget algul ei mõistnud või mida olen kelleltki teiselt kuulnud. Kui räägin, kasutan sõnu, mis lihtsalt tulevad peast, kahtlen tihti, et mis see nüüd tähendab või kas see õige, aga peaaegu alati on õige, sama hakkab nüüd ka grammatikaga tekkima. See tunne on lihtsalt täiesti segane! Tulin ju siia juustumaale, teades ainult tere, mina olen.. ja tulen Eestist, ning peale nelja kuud siin on uhke tunne öelda, et olen oma ühe online keeleõpiku ja google translate'ga üsna kaugele jõudnud! Ja see, kuidas on võimalik keelekeskkonnas olles keelt reaalselt õppida, kuulates ja tõlkides, see tunne on midagi erakordselt ja seda ei unusta ma kunagi, see on kindel! Õnneks on hollandi keeles veel palju sõnu, mida ma veel ei tea, niiet ei saa see keeleõpe ka selle postitusega otsa.
Aga kuhu ma tahtsin tegelikult selle keeleteemaga jõuda, oli see, et tänase seisuga on keeled segamini nagu puder ja kapsad. Hollandi keelt kasutan üsna kindlalt(ja mitte veel kindlasti 100% grammatikaliselt õigesti), kui eesti keeles pikka aega ei räägi(justnimelt RÄÄGI; Skype'i kõned ja muud sellised), ei saa alguses ikka üldse vedama, mõnikord ei tule osad sõnad meelde ja see pole nali!!! Keel läheb sõlme, aga kui 10-20 minutit rääkida, loksub kõik jälle oma paika. Kuu aega tagasi tundsin seda päris tihti, et kui sain eesti keelt kellegagi rääkida, sain end tõeliselt lõdvaks lasta, ei pidanud midagi mõtlema, sõnad tuli ilma vaevata(ning kontrast oli tol eriti suur, iga päev hollandi keelt püüdes rääkida, mitte kõiki reegleid mõistes, olin ikka päris läbi), Nüüd ei tunnegi nii suurt vahet, muidugi vahe on, aga see on väiksem ja see on lahe! No ja muidugi, peale mõnusalt pikka Skype'i kõne või kui olen teiste armsate eestlastega siin kokku saanud, on järnevatel päevadel vaja veidi pingutada, et hollandi keele lainele tagasi saada, mõnikord lipsab suust välja nt "oota" vms ja siis on endal veidi naljakas, aga ainult endal. :D Kirjutan muidugi eesti keeles, iga päev: sõnumid vanemate ja sõpradega, muidugi ka sügavamad ja olulisemad mõtted mõtlen ma emakeeles, aga tunnen, et see ei mõjuta kuidagi igapäevast hollandikeele suhtlust. Inglise keelt ei kasuta ma enam peaaegu üldse, kui siis vahetusõpilastega suheldes(kuigi nendegagi rakendame juba veidi hollandi keelt), see-eest kuulan ma muusikat, vaatan seriaale ja filme, ÕPIN HOLLANDI KEELT inglise keeles, niiet see ei kao ka ilmselt kuhugi. Aga oi kui keeruline oli inglise keelt rääkida, tegime inglise keele tunnis postreid ja pidime neid esitlema, mu peas käis lihtsalt vahetpidamata võitlus, et mis sõna mis keelest ma kasutama pean, tihti lipsasid sisse hollandi keelsed sõnad, ühesõnaga - tere tulemast minu pähe!
Pere, minu pere. Ma olen siin oma 7000 elanikuga pisikeses "külas", oma õhtusöögilaua kindlal kohal, oma kollases toas teki all, nii õnnelik! Mul on mu mamma, kes suunab ja annab nõu, motiveerib ja hoiab, ja mul on mu papa, kes pilkab, ajab naerma ning samal ajal aitab ja toetab alati, ka kõige keerulistemates olukordades. Mul on ka meeletult toredad vahetusõed-vennad, kellega aeg-ajalt kohtume, kuid kes on tõesti mind enda sekka võtnud ja kellega on alati põnev oma maailmavaateid jagada. Eestis on pere hea, siin on pere hea - see on oluline ja hea! (Järgmises postituses kirjutan ma meie jõulude tähistamisest ka!)
Eile, 29. detsembril oli minu Hollandi vanematel 28 aastat abiellumisest, nad on tõesti nii muhedad koos! Hostisa tuli lilledega koju, hostema kinkis uued triiksärgid, õhtust sõime kolmekesi "pannkoogilaevas"(jälle üks tüüpiline Hollandi traditsioon). Lobisesime pereelust, rõõmudest, tegime nalja - üldse, et nad minu kaasa võtsid tähistama, oli suureks aga meeldivaks üllatuseks, aga jah, siin olles olen aru saanud, kui oluline on pere-elu ja kui palju sa saad perelt õppida. Ärge seda unustage!
Iga kord kõike, mida uut enda ja ka maailma kohta olen õppinud, üles kirjutada ei saa, kisuks liiga keeruliseks ära. Mis kindel, selle nelja kuuga olen õppinud tundma täiesti teistsugust, täiesti uute külgedega Eglydit, kellest varem mul õrna aimugi polnud. Eglyd siin naudib elu ja rahulolu, teeb asju ja läheb sinna, kuhu ta tahab ja kuhu tuju minna, naeratab spontaanselt kõigile vastutulijatele, ei tee sääsest elevanti, see loetelu on pikk. Eglyd tunneb ka lõpuks seda tunnet, kui vahetusaasta pole enam raske, kui kõik hakkab ülesmäge minema. Alguses peadki pingutama, oledki tihti väsinud, ei tunne ennast mugavalt, aga - mida YFU kogu aeg ütles, aga mis ma ikka mõtlesin, et kuidas nii saab - umbes jõulude ajal käib klõps ja sa tunned, et sul on energiat, sa ei ole enam pinges ega pea muretsema, mida teised sinust arvavad, sest kõik on sind tundma õppinud ja omaks võtnud, kui sa pole enam vahetusõpilane, vaid nagu iga teine hollandlane. Ja oi kui tore on see, et klassikaaslased kutsuvad mind ise välja, mitte et mina pean kõike plaanid ise välja pakkuma, nt järgmine nädal lähen klassiõdedega kinno ja pizzat sööma ning klassiõde kutsus oma sünnipäevale ka! Seda õnnetunnet mõistad, kui oled vahetusõpilane, ja see on M - E - G - A !!! :)
Kaks päeva peale eelmise postituse kirjutamist tuli mulle Austriast, minu väga väga eriliselt sõbrannalt, mu teiselt, ka vahetusõpilaselt, Mariselt, pakk. Päikesekollane, mis oli täis ainult parimaid Austria maiustusi ja musidest ning headusest pakatavast kirjast. Quote'n veidi omamoodi meie suurt ühist lemmikut Reketit: " Need päevad on alati nii ootamatud, sest sina, su hing, on nii ilus." Ma olen igavesti tänulik, et YFU Eesti meid laagris ühte tuppa kokku pani ning üksteist enne äralendu tundma õppida saime, sest ma kinnitan, käsi südamel, Maris Kiel(kelle blogil hoidke ka kindlasti silma peal!) on üks väga imeline inimene, nii seest kui väljast, minu teine hääl. Sa oled parim, armastan Alpideni ja tagasi!
Erilistest vahetusõpilastest veel. 27. detsember oli üks väga mittetavaline päev. Peale jõule, mis kulgesid samuti väga-väga lõbusalt ja perelähedaselt, kuid siiski olid tunded kõik pahupidi, lahkusid Hollandist vahetusõpilased, kes siia pooleks aastaks tulid, sealhulgas kõige lahedam valge Lõuna-Ameeriklane Taeke(jah me teeme "valget" nalja liiga tihti temaga) ja minu parim sõbranna-vahetusõpilane Rebeca Argentiinast(tema oli tegelikult aasta aega siin, lihtsalt alustas juba selle aasta jaanuarist, nö talveõpilane). Taeke on lihtsalt nii lahe kuju, uskumatult intelligente ja ta inglise aktsent on lausa pai kõrvadele, loodan tõesti temast tulevikus rahvusvahelisel tasandil midagi kuulda, vot siit tuleb asja! Kui rongist välja astusin, Amsterdami lennujaamas, tulid kananahk ihule; veider tunne oli olla tagasi, tundus, nagu oleks 3 nädalat tagasi sealt kohvriga koju tulnud, tegelikult juba 4 ja pool kuud tagasi..
Taeket tulid saatma ka Vaiva(leedukas) ja Aisling(austrialane), kellega koos suundusime edasi võileiba sööma ja hiljem Amsterdami kolama. Siis kohtusin Catalinaga(tšiilikas), et minna tagasi lennujaama, et hüvasti jätta Rebecaga.
Mõelge nüüd ise - te lähete entusiastliku ja rohelisena uue keele ja keskkonnaga riiki aastaks elama/õppima ning esimesed inimesed, keda peale vahetuspere tundma õpite, on teised vahetusõpilased, kellega saad jagada muresid ja kes sind mõistavad, sest nad on sama supi sees. Õppisime üksteist tundma ja igaüks leidis oma inimesed, omasugused, kellega koos vahetusaastale vastu minna; mina lisaks oma Balti riikide ja muule Euroopa rahvale sain esimeses YFU laagris väga hästi läbi ka Rebecaga. Muidugi, ta oli juba pool aastat Hollandit avastanud, teadis palju, aitas mu muresid lahendada ja andis küsimustele vastuseid; lihtsalt oli(siiamaani on) minu inimene. Avastasime siis, et ta elab Zwolles ja lubasime uuesti kokku saada. Seda me tegime, korduvalt: nutsime, kallistasime, jagasime mõtteid, avastasime Hollandit, sõime jäätist ja kibbelingi. Lihtsalt üks väga ilus aeg ja väga ilus inimene.
Aga lennujaama tegevus: kui Rebeca lõpuks perega saabus, oli endal ka pabin sees. Läksin teda kallistama, samal ajal juba tundes, kui väga ma jään teda igatsema ja kui emotsionaalne see päev saab olema. Tegin Rebecale ka kaardi koos meie esimese pildiga, mille peale seda kallistust üle andsin. Kui check-in tal tehtud sai, läksime kogu tema perega veel viimast korda koos Hollandi krokette ja juustuvõileibu sööma, kõrval šokolaadipiim(mis tegelikult kindel kakao aga otsetõlge siinkohal). Kui jõudis kätte hüvastijätu aeg, tulid kõikidel pereliikmetel pisarad silma, ka minul. Mõtlesin kaua hiljem selle olukorra üle, rõõmus ja kurb korraga. Ilmselt teeb teadmatus palju haiget, millal ja kas üldse tulevikus üksteist näeme, muidugi meenus lennujaamas seistes ka teadmine, et aeg läheb VÄGA kiirelt, igat hetke tuleb nautida, teha asju, mida sa päriselt tahad teha, hoida ja kallistada lähedasi, kes su ümber, kuni veel võimalus on - see ei kehti ainult vahetusaasta kohta!! Igatahes, ma olen tänulik iga hetke eest, mille sain Rebecaga koos veeta ja absoluutselt kõike jagada, praegu tema peale mõeldes tunnen ikka veel veidi raskelt, üksikult. Siiski, lubasin endale, et ühel päeval astuvad minu jalad ka Argentiina pinnale ja kallistavad teda jälle. No ning tegelikult on ju uhke värk; ma olen eestlane, (kes elab Hollandis), ja kelle parim sõber on Argentiinlane, eksole?!
Sellest postitusest tuli jälle tunnete-emotsioonide postitus, midagi sellist. Ilmselt järgmine postitus leiab päevavalgust lähipäevadel, kus rohkem pilte ja kirjeldusi, mida toredat ma novembri ja detsembri jooksul teinud olen.
"See postitus on sama kaootiline kui ma ise"
Eglyd
---------------------------------------------
Ik begon om deze blogpost op maandag, 5 december, Sinterklaas, te schrijven. Ik vierde Sinterklaas niet, mijn familie hier doet het niet, jammer heh? Nou ja ik heb aan de Sinterklaas loop mee gedaan en heel heel heel veel pepernoten gegeten - en trouwens ik schrijf deze blogbost ook nu met pepernoten pakje met truffel naast me - ik kan Sinterklaas heel goed ook alleen, met mezelf, ook na de Sinterklaas, vieren. Gezelligheid.
Hoe dan ook, ik ben hier al voor 4 en half maanden geweest, andere 6 en half maanden om van mijn nieuwe thuisland te genieten. G E K !! Ik wil meer blogposten schrijven maar ik was(niet meer, het is vakantie, lekker uitslapen en niks doen elke dag, ik vind het prima zo!) echt druk hoor, druk met het leven! Nee, eigenlijk, december was best wel druk omdat wij op de laatste schoolweek de toetsweek hadden en ik heb alle toetsen meegedaan, de Nederlandse versies. Ik was eigenlijk heel erg verbaasd want ik snapte zo veel, bijna alle oefeningen, niet dat ik wist alle antwoorden hoor, maar ik snapte en dat is belangrijker, toch? Het voelde zo gewoon, de toetsweek bedoel ik; ik leerde zoals heb ik dat in Estland gedaan, ik heb niet veel zorgen gemaakt, rustige denken en opschrijven wat ik weet. En alles kwam vast heel goed! Ik heb 6.1 voor wiskunde een 6.5 voor maatschappij gekregen - voldoende cijfers - al een FEESTJE! :D
Ik was ook druk bezig met kerst cadeaus kopen en maken. Ik heb twee dozen vol van lekkere Nederlandse stroopwafels, pepernoten, speculaas, satésaus en andere cadeaus voor mijn Estlandse familie gestuurd, ook een cadeaus voor mijn gastgezin gemaakt. Ik vind het altijd heel erg leuk om cadeaus en verrassingen maken, als mensen rond mij zijn blij, ben ik ook helemaal blij!
Het gaat super goed met mijn Nederlands. Na 4 en half maanden begrijp ik (bijna) alles, natuurlijk snap ik niet alle woorden hoor, maar ik begrijp wat mensen praten op school, in de stad, in de train, wat staat in de krant en ik kan over alles wat ik wil in Nederlandse taal praten, ik vind het echt vet! Ik herinner deze eerste dagen op school, de eerste maanden, toen ik snapte helemaal niks, ik hoorde mensen praten en snapte geen woord.. Ik had/nog steeds heb alleen 1 "leer Nederlands" boek, mijn beste vriendin Google translate en heel veel motivatie, deze heb ik gebruikte om Nederlands te leren. Dus alles kan, zelfs als het lijkt niet zo, als het klinkt onmogelijk. Als je wilt het graag, dan kan je het!!!! (motivatie-zaterdag)
En mijn gastgezin, ah ik hou zo veel van hen! Ik heb de leukste mamma, wie geeft me altijd beste advies, zorgt voor mij en motiveert me, en papa, wie plaagt me, maakt me blij en geeft hulp en advies altijd als het noodzakelijk is. Ik heb ook hele leuke gastzussen-broers, met wie voel ik me thuis, zoiets dat ik ben ook een van de echte kinderen, het is hartstikke gezellig! Lang zal de familie Jansen leven!
NB zij hadden 2 dagen geleden een trouwdag, 28 jaar samen! Wij hebben dat in een pannenkoekenschip gevierd, het was heeeerlijk, ook echt Nederlands hoor. Het is zo leuk om te zien hoe blij zijn ze samen, hoe zij lachen en hulpen elkaar, wat een mooie paar!
Twee dagen later toen heb ik de laatste blogpost geschreven, kreeg ik een pakje van Oostenrijk, van mijn beste vriendin Maris, wie is nu ook een uitwisseling student. Het was doos vol van lekkerste Oostenrijkse wafels, chocola, snoepjes, en een heel lange maar hartstikke mooi brief van haar. Ik ben heel blij dat ik heb een vriendin als haar, echt schat! Maakt niet uit dat wij zijn nu ver weg van elkaar, wij kunnen altijd elkaar vertrouwen, van elkaar een advies vragen, elkaar bellen en lachen of huilen, gelukkig is er Internet! :D
Wat meer over goede vriendinnen. Op 27 december ging Rebeca, ook mijn beste vriendin(ook een uitwisseling student) terug naar huis, naar Argentinie, haar uitwisseling jaar werd afgelopen. Het was zo erg om haar doei te zeggen, zonder te weten wanneer gaan wij elkaar opnieuw om te zien, hoe zeg je eigenlijk doei voor jou beste vriendin?!
Ik heb samen met haar familie in de vliegveld kroket- en kaasbroodjes gegeten, het was Rebeca's idee en ik snap het helemaal! :D Echt Nederland hoor!
Ik ga haar echt nooit vergeten, wij hebben alles met elkaar verdeeld, samen gelachen, lekkerste Nederlandse eten genoten van, zij heeft me ook heel veel geholpen. Zij heeft een special plekje in mijn hart!
Natuurlijk heb ik in de vliegveld gehuild, het was best wel lastig. Maar ik dacht dat er zijn ook goede kanten van deze situatie: denk maar, eigenlijk is het zo leuk en best wel gek, dat ik heb een beste vriendin wie komt uit Argentinie en als ik wil in de toekomst naar Zuid-Amerika reizen, heb ik een buddy om mij te wachten, lekker toch?!
Ik leer elke dag iets nieuws over het wereld, over Nederlandse cultuur, ook over Estlandse cultuur, over mensen, over mezelf. Nu weet ik het heel goed dat het is heel belangrijk om te genieten van dingen wat je doet, naar plaatsen wat je interessant of mooi vindt om te gaan en voor mensen wie ken je niet om te glimlach. Nou het klinkt super logisch maar het kost zo veel energie om zo te bestaan. Ik heb dat hier heel goed geleerd, ik leer nog steeds hoor. Oftewel, te veel over nadenken is niet gezond, doe maar wat vind je de leukste en alles komt vast goed!
Wat weet ik ook nu, is dat 1) broodjes zijn de beste kleine maaltijd, vooral met pindakaas 2) dat is belangrijk om voorzichtig te zijn als je ontmoet een Nederlander, wie leren in BSM een judo dus wij kunnen jullie heel gemakkelijk werpen en in een houdgreep vasthouden 3) het leven is net als een frikandel - je moet het speciaal maken
Groe(n)ten,
Eglyd
Alustasin selle postituse kirjutamist 5. detsembril, pepernotenite pakk käekõrval - selline oli minu Sinterklaas, perega me seda ei tähistanud, pakke teistelt ei saanud, tegin siis endale mõnusa üllatuse, vedas ka, sest Sinterklaasi tähistamine koosneb väga palju magusa söömisest.. Aga viga pole ka midagi, ütleme, et parim Sinterklaas, mis ma eales tähistanud olen!
PS Eelmine postitus algas samamoodi, et kirjutasin blogipostitust, samal ajal midagi süües - kokkusattumus? Ei usu küll - selline on (kahjuks) minu elu Hollandis, kogu aeg on midagi vaja näksida; võileiba, šokolaadi, komme..
Noh, blogi ei oska ma ikka veel pidada. Kirjutada tahan ma tihedamini, aga veidi liiga palju tegevusi ühel samal ajaperioodil, veidi minu laiskus ja edasilükkamine ning voila, uus postitus tuleb poolteist kuud hiljem! Jumal tänatud, et praegu on vaheaeg, muidu näeksid uued kirjatükid alles järmisel kuul vms ilmavalgust! Mul on nüüd jälle PIISAVALT VABA AEGA.
Millest alustada? Ah jaa, muutsin blogi nime, "hirv metsast" sai "cycling with the wind"("ratta ja tuulega" tõlgiksin eesti keelde). Kuna hakkasin blogi ka hollandi keeles kirjutama, otsustasin ka blogi ennast veidi kohendada, rahvusvahelisemaks. Olen ise rahul, hirv seikleb ikka edasi, ärge sellepärast muretsege! Nüüd lihtsalt rattaga!
Keeled, keeled. Te ei kujuta ette mis mu peas iga päev toimub, vahepeal on endalgi iseendast kahju. Räägin iga päev umbes täpselt 95% hollandi keeles, mõnikord avastan ennast ka hollandi keeles mõtlemas. Veider on ka näha/kogeda, et kasutan lauseid, mille loogikat või tõlget algul ei mõistnud või mida olen kelleltki teiselt kuulnud. Kui räägin, kasutan sõnu, mis lihtsalt tulevad peast, kahtlen tihti, et mis see nüüd tähendab või kas see õige, aga peaaegu alati on õige, sama hakkab nüüd ka grammatikaga tekkima. See tunne on lihtsalt täiesti segane! Tulin ju siia juustumaale, teades ainult tere, mina olen.. ja tulen Eestist, ning peale nelja kuud siin on uhke tunne öelda, et olen oma ühe online keeleõpiku ja google translate'ga üsna kaugele jõudnud! Ja see, kuidas on võimalik keelekeskkonnas olles keelt reaalselt õppida, kuulates ja tõlkides, see tunne on midagi erakordselt ja seda ei unusta ma kunagi, see on kindel! Õnneks on hollandi keeles veel palju sõnu, mida ma veel ei tea, niiet ei saa see keeleõpe ka selle postitusega otsa.
Aga kuhu ma tahtsin tegelikult selle keeleteemaga jõuda, oli see, et tänase seisuga on keeled segamini nagu puder ja kapsad. Hollandi keelt kasutan üsna kindlalt(ja mitte veel kindlasti 100% grammatikaliselt õigesti), kui eesti keeles pikka aega ei räägi(justnimelt RÄÄGI; Skype'i kõned ja muud sellised), ei saa alguses ikka üldse vedama, mõnikord ei tule osad sõnad meelde ja see pole nali!!! Keel läheb sõlme, aga kui 10-20 minutit rääkida, loksub kõik jälle oma paika. Kuu aega tagasi tundsin seda päris tihti, et kui sain eesti keelt kellegagi rääkida, sain end tõeliselt lõdvaks lasta, ei pidanud midagi mõtlema, sõnad tuli ilma vaevata(ning kontrast oli tol eriti suur, iga päev hollandi keelt püüdes rääkida, mitte kõiki reegleid mõistes, olin ikka päris läbi), Nüüd ei tunnegi nii suurt vahet, muidugi vahe on, aga see on väiksem ja see on lahe! No ja muidugi, peale mõnusalt pikka Skype'i kõne või kui olen teiste armsate eestlastega siin kokku saanud, on järnevatel päevadel vaja veidi pingutada, et hollandi keele lainele tagasi saada, mõnikord lipsab suust välja nt "oota" vms ja siis on endal veidi naljakas, aga ainult endal. :D Kirjutan muidugi eesti keeles, iga päev: sõnumid vanemate ja sõpradega, muidugi ka sügavamad ja olulisemad mõtted mõtlen ma emakeeles, aga tunnen, et see ei mõjuta kuidagi igapäevast hollandikeele suhtlust. Inglise keelt ei kasuta ma enam peaaegu üldse, kui siis vahetusõpilastega suheldes(kuigi nendegagi rakendame juba veidi hollandi keelt), see-eest kuulan ma muusikat, vaatan seriaale ja filme, ÕPIN HOLLANDI KEELT inglise keeles, niiet see ei kao ka ilmselt kuhugi. Aga oi kui keeruline oli inglise keelt rääkida, tegime inglise keele tunnis postreid ja pidime neid esitlema, mu peas käis lihtsalt vahetpidamata võitlus, et mis sõna mis keelest ma kasutama pean, tihti lipsasid sisse hollandi keelsed sõnad, ühesõnaga - tere tulemast minu pähe!
Pere, minu pere. Ma olen siin oma 7000 elanikuga pisikeses "külas", oma õhtusöögilaua kindlal kohal, oma kollases toas teki all, nii õnnelik! Mul on mu mamma, kes suunab ja annab nõu, motiveerib ja hoiab, ja mul on mu papa, kes pilkab, ajab naerma ning samal ajal aitab ja toetab alati, ka kõige keerulistemates olukordades. Mul on ka meeletult toredad vahetusõed-vennad, kellega aeg-ajalt kohtume, kuid kes on tõesti mind enda sekka võtnud ja kellega on alati põnev oma maailmavaateid jagada. Eestis on pere hea, siin on pere hea - see on oluline ja hea! (Järgmises postituses kirjutan ma meie jõulude tähistamisest ka!)
Eile, 29. detsembril oli minu Hollandi vanematel 28 aastat abiellumisest, nad on tõesti nii muhedad koos! Hostisa tuli lilledega koju, hostema kinkis uued triiksärgid, õhtust sõime kolmekesi "pannkoogilaevas"(jälle üks tüüpiline Hollandi traditsioon). Lobisesime pereelust, rõõmudest, tegime nalja - üldse, et nad minu kaasa võtsid tähistama, oli suureks aga meeldivaks üllatuseks, aga jah, siin olles olen aru saanud, kui oluline on pere-elu ja kui palju sa saad perelt õppida. Ärge seda unustage!
Iga kord kõike, mida uut enda ja ka maailma kohta olen õppinud, üles kirjutada ei saa, kisuks liiga keeruliseks ära. Mis kindel, selle nelja kuuga olen õppinud tundma täiesti teistsugust, täiesti uute külgedega Eglydit, kellest varem mul õrna aimugi polnud. Eglyd siin naudib elu ja rahulolu, teeb asju ja läheb sinna, kuhu ta tahab ja kuhu tuju minna, naeratab spontaanselt kõigile vastutulijatele, ei tee sääsest elevanti, see loetelu on pikk. Eglyd tunneb ka lõpuks seda tunnet, kui vahetusaasta pole enam raske, kui kõik hakkab ülesmäge minema. Alguses peadki pingutama, oledki tihti väsinud, ei tunne ennast mugavalt, aga - mida YFU kogu aeg ütles, aga mis ma ikka mõtlesin, et kuidas nii saab - umbes jõulude ajal käib klõps ja sa tunned, et sul on energiat, sa ei ole enam pinges ega pea muretsema, mida teised sinust arvavad, sest kõik on sind tundma õppinud ja omaks võtnud, kui sa pole enam vahetusõpilane, vaid nagu iga teine hollandlane. Ja oi kui tore on see, et klassikaaslased kutsuvad mind ise välja, mitte et mina pean kõike plaanid ise välja pakkuma, nt järgmine nädal lähen klassiõdedega kinno ja pizzat sööma ning klassiõde kutsus oma sünnipäevale ka! Seda õnnetunnet mõistad, kui oled vahetusõpilane, ja see on M - E - G - A !!! :)
Kaks päeva peale eelmise postituse kirjutamist tuli mulle Austriast, minu väga väga eriliselt sõbrannalt, mu teiselt, ka vahetusõpilaselt, Mariselt, pakk. Päikesekollane, mis oli täis ainult parimaid Austria maiustusi ja musidest ning headusest pakatavast kirjast. Quote'n veidi omamoodi meie suurt ühist lemmikut Reketit: " Need päevad on alati nii ootamatud, sest sina, su hing, on nii ilus." Ma olen igavesti tänulik, et YFU Eesti meid laagris ühte tuppa kokku pani ning üksteist enne äralendu tundma õppida saime, sest ma kinnitan, käsi südamel, Maris Kiel(kelle blogil hoidke ka kindlasti silma peal!) on üks väga imeline inimene, nii seest kui väljast, minu teine hääl. Sa oled parim, armastan Alpideni ja tagasi!
Erilistest vahetusõpilastest veel. 27. detsember oli üks väga mittetavaline päev. Peale jõule, mis kulgesid samuti väga-väga lõbusalt ja perelähedaselt, kuid siiski olid tunded kõik pahupidi, lahkusid Hollandist vahetusõpilased, kes siia pooleks aastaks tulid, sealhulgas kõige lahedam valge Lõuna-Ameeriklane Taeke(jah me teeme "valget" nalja liiga tihti temaga) ja minu parim sõbranna-vahetusõpilane Rebeca Argentiinast(tema oli tegelikult aasta aega siin, lihtsalt alustas juba selle aasta jaanuarist, nö talveõpilane). Taeke on lihtsalt nii lahe kuju, uskumatult intelligente ja ta inglise aktsent on lausa pai kõrvadele, loodan tõesti temast tulevikus rahvusvahelisel tasandil midagi kuulda, vot siit tuleb asja! Kui rongist välja astusin, Amsterdami lennujaamas, tulid kananahk ihule; veider tunne oli olla tagasi, tundus, nagu oleks 3 nädalat tagasi sealt kohvriga koju tulnud, tegelikult juba 4 ja pool kuud tagasi..
Taeket tulid saatma ka Vaiva(leedukas) ja Aisling(austrialane), kellega koos suundusime edasi võileiba sööma ja hiljem Amsterdami kolama. Siis kohtusin Catalinaga(tšiilikas), et minna tagasi lennujaama, et hüvasti jätta Rebecaga.
Mõelge nüüd ise - te lähete entusiastliku ja rohelisena uue keele ja keskkonnaga riiki aastaks elama/õppima ning esimesed inimesed, keda peale vahetuspere tundma õpite, on teised vahetusõpilased, kellega saad jagada muresid ja kes sind mõistavad, sest nad on sama supi sees. Õppisime üksteist tundma ja igaüks leidis oma inimesed, omasugused, kellega koos vahetusaastale vastu minna; mina lisaks oma Balti riikide ja muule Euroopa rahvale sain esimeses YFU laagris väga hästi läbi ka Rebecaga. Muidugi, ta oli juba pool aastat Hollandit avastanud, teadis palju, aitas mu muresid lahendada ja andis küsimustele vastuseid; lihtsalt oli(siiamaani on) minu inimene. Avastasime siis, et ta elab Zwolles ja lubasime uuesti kokku saada. Seda me tegime, korduvalt: nutsime, kallistasime, jagasime mõtteid, avastasime Hollandit, sõime jäätist ja kibbelingi. Lihtsalt üks väga ilus aeg ja väga ilus inimene.
Aga lennujaama tegevus: kui Rebeca lõpuks perega saabus, oli endal ka pabin sees. Läksin teda kallistama, samal ajal juba tundes, kui väga ma jään teda igatsema ja kui emotsionaalne see päev saab olema. Tegin Rebecale ka kaardi koos meie esimese pildiga, mille peale seda kallistust üle andsin. Kui check-in tal tehtud sai, läksime kogu tema perega veel viimast korda koos Hollandi krokette ja juustuvõileibu sööma, kõrval šokolaadipiim(mis tegelikult kindel kakao aga otsetõlge siinkohal). Kui jõudis kätte hüvastijätu aeg, tulid kõikidel pereliikmetel pisarad silma, ka minul. Mõtlesin kaua hiljem selle olukorra üle, rõõmus ja kurb korraga. Ilmselt teeb teadmatus palju haiget, millal ja kas üldse tulevikus üksteist näeme, muidugi meenus lennujaamas seistes ka teadmine, et aeg läheb VÄGA kiirelt, igat hetke tuleb nautida, teha asju, mida sa päriselt tahad teha, hoida ja kallistada lähedasi, kes su ümber, kuni veel võimalus on - see ei kehti ainult vahetusaasta kohta!! Igatahes, ma olen tänulik iga hetke eest, mille sain Rebecaga koos veeta ja absoluutselt kõike jagada, praegu tema peale mõeldes tunnen ikka veel veidi raskelt, üksikult. Siiski, lubasin endale, et ühel päeval astuvad minu jalad ka Argentiina pinnale ja kallistavad teda jälle. No ning tegelikult on ju uhke värk; ma olen eestlane, (kes elab Hollandis), ja kelle parim sõber on Argentiinlane, eksole?!
Sellest postitusest tuli jälle tunnete-emotsioonide postitus, midagi sellist. Ilmselt järgmine postitus leiab päevavalgust lähipäevadel, kus rohkem pilte ja kirjeldusi, mida toredat ma novembri ja detsembri jooksul teinud olen.
"See postitus on sama kaootiline kui ma ise"
Eglyd
---------------------------------------------
Ik begon om deze blogpost op maandag, 5 december, Sinterklaas, te schrijven. Ik vierde Sinterklaas niet, mijn familie hier doet het niet, jammer heh? Nou ja ik heb aan de Sinterklaas loop mee gedaan en heel heel heel veel pepernoten gegeten - en trouwens ik schrijf deze blogbost ook nu met pepernoten pakje met truffel naast me - ik kan Sinterklaas heel goed ook alleen, met mezelf, ook na de Sinterklaas, vieren. Gezelligheid.
Hoe dan ook, ik ben hier al voor 4 en half maanden geweest, andere 6 en half maanden om van mijn nieuwe thuisland te genieten. G E K !! Ik wil meer blogposten schrijven maar ik was(niet meer, het is vakantie, lekker uitslapen en niks doen elke dag, ik vind het prima zo!) echt druk hoor, druk met het leven! Nee, eigenlijk, december was best wel druk omdat wij op de laatste schoolweek de toetsweek hadden en ik heb alle toetsen meegedaan, de Nederlandse versies. Ik was eigenlijk heel erg verbaasd want ik snapte zo veel, bijna alle oefeningen, niet dat ik wist alle antwoorden hoor, maar ik snapte en dat is belangrijker, toch? Het voelde zo gewoon, de toetsweek bedoel ik; ik leerde zoals heb ik dat in Estland gedaan, ik heb niet veel zorgen gemaakt, rustige denken en opschrijven wat ik weet. En alles kwam vast heel goed! Ik heb 6.1 voor wiskunde een 6.5 voor maatschappij gekregen - voldoende cijfers - al een FEESTJE! :D
Ik was ook druk bezig met kerst cadeaus kopen en maken. Ik heb twee dozen vol van lekkere Nederlandse stroopwafels, pepernoten, speculaas, satésaus en andere cadeaus voor mijn Estlandse familie gestuurd, ook een cadeaus voor mijn gastgezin gemaakt. Ik vind het altijd heel erg leuk om cadeaus en verrassingen maken, als mensen rond mij zijn blij, ben ik ook helemaal blij!
Het gaat super goed met mijn Nederlands. Na 4 en half maanden begrijp ik (bijna) alles, natuurlijk snap ik niet alle woorden hoor, maar ik begrijp wat mensen praten op school, in de stad, in de train, wat staat in de krant en ik kan over alles wat ik wil in Nederlandse taal praten, ik vind het echt vet! Ik herinner deze eerste dagen op school, de eerste maanden, toen ik snapte helemaal niks, ik hoorde mensen praten en snapte geen woord.. Ik had/nog steeds heb alleen 1 "leer Nederlands" boek, mijn beste vriendin Google translate en heel veel motivatie, deze heb ik gebruikte om Nederlands te leren. Dus alles kan, zelfs als het lijkt niet zo, als het klinkt onmogelijk. Als je wilt het graag, dan kan je het!!!! (motivatie-zaterdag)
En mijn gastgezin, ah ik hou zo veel van hen! Ik heb de leukste mamma, wie geeft me altijd beste advies, zorgt voor mij en motiveert me, en papa, wie plaagt me, maakt me blij en geeft hulp en advies altijd als het noodzakelijk is. Ik heb ook hele leuke gastzussen-broers, met wie voel ik me thuis, zoiets dat ik ben ook een van de echte kinderen, het is hartstikke gezellig! Lang zal de familie Jansen leven!
NB zij hadden 2 dagen geleden een trouwdag, 28 jaar samen! Wij hebben dat in een pannenkoekenschip gevierd, het was heeeerlijk, ook echt Nederlands hoor. Het is zo leuk om te zien hoe blij zijn ze samen, hoe zij lachen en hulpen elkaar, wat een mooie paar!
Twee dagen later toen heb ik de laatste blogpost geschreven, kreeg ik een pakje van Oostenrijk, van mijn beste vriendin Maris, wie is nu ook een uitwisseling student. Het was doos vol van lekkerste Oostenrijkse wafels, chocola, snoepjes, en een heel lange maar hartstikke mooi brief van haar. Ik ben heel blij dat ik heb een vriendin als haar, echt schat! Maakt niet uit dat wij zijn nu ver weg van elkaar, wij kunnen altijd elkaar vertrouwen, van elkaar een advies vragen, elkaar bellen en lachen of huilen, gelukkig is er Internet! :D
Wat meer over goede vriendinnen. Op 27 december ging Rebeca, ook mijn beste vriendin(ook een uitwisseling student) terug naar huis, naar Argentinie, haar uitwisseling jaar werd afgelopen. Het was zo erg om haar doei te zeggen, zonder te weten wanneer gaan wij elkaar opnieuw om te zien, hoe zeg je eigenlijk doei voor jou beste vriendin?!
Ik heb samen met haar familie in de vliegveld kroket- en kaasbroodjes gegeten, het was Rebeca's idee en ik snap het helemaal! :D Echt Nederland hoor!
Ik ga haar echt nooit vergeten, wij hebben alles met elkaar verdeeld, samen gelachen, lekkerste Nederlandse eten genoten van, zij heeft me ook heel veel geholpen. Zij heeft een special plekje in mijn hart!
Natuurlijk heb ik in de vliegveld gehuild, het was best wel lastig. Maar ik dacht dat er zijn ook goede kanten van deze situatie: denk maar, eigenlijk is het zo leuk en best wel gek, dat ik heb een beste vriendin wie komt uit Argentinie en als ik wil in de toekomst naar Zuid-Amerika reizen, heb ik een buddy om mij te wachten, lekker toch?!
Ik leer elke dag iets nieuws over het wereld, over Nederlandse cultuur, ook over Estlandse cultuur, over mensen, over mezelf. Nu weet ik het heel goed dat het is heel belangrijk om te genieten van dingen wat je doet, naar plaatsen wat je interessant of mooi vindt om te gaan en voor mensen wie ken je niet om te glimlach. Nou het klinkt super logisch maar het kost zo veel energie om zo te bestaan. Ik heb dat hier heel goed geleerd, ik leer nog steeds hoor. Oftewel, te veel over nadenken is niet gezond, doe maar wat vind je de leukste en alles komt vast goed!
Wat weet ik ook nu, is dat 1) broodjes zijn de beste kleine maaltijd, vooral met pindakaas 2) dat is belangrijk om voorzichtig te zijn als je ontmoet een Nederlander, wie leren in BSM een judo dus wij kunnen jullie heel gemakkelijk werpen en in een houdgreep vasthouden 3) het leven is net als een frikandel - je moet het speciaal maken
Groe(n)ten,
Eglyd
Truth from Rebeca
Little bit from Maris pack
I sent also a really Dutchy package to Maris; this is her sad stroopwafels story
Good photos fro describing these last 2 months
MY FAMILY!!!
Love to this girl is deep and beautiful, oh what a girl!
Winter what's up?
Definitely my favourite "made in fryer machine" food - kibbeling
And little bit of REAL Dutch weather
Went to see Hasselt from a old church tower - mooi!
