Ah, lõpuks ometi nädalavahetus. Puhkepaus! Arvuti süles ja veidi Eesti komme kõrval laua peal - on (jälle) aeg edasilükkamise lõpetada ja uus blogipostitus valmis kirjutada.
Kuidas mul läheb? Hetkel suurepäraselt, paremini minna ei saa. Võib-olla, kui te seda sama küsimust homme küsiksite, oleks vastus täiesti teine, nagu näiteks "midagi ei edene, ma olen kurb, väsinud ja laiskus kipub aina kallale." Selline on elu vahetusõpilasena, emotsioonid võivad päeva jooksul mitu korda positiivsest negatiivseks ja vastupidi muutuda. Tegelikult kirjutasin postituse mustandisse, et sa ei saa nende tunnete parandamiseks midagi teha ega neid tagasi hoida. Hiljem mõtlesin, et saab ikka küll. Jah, tagasi ei tohi tundeid hoida, muidu kasvavad nad ainult suuremaks, aga ainus, kes neid paremaks muuta saab, oled sina ise! Igatahes, tunnete kohapealt, siin(vahetusaastal) olles ongi tavaline, et oled mõnikord õnnelik, mõnikord on kõik kohutav, mõnikord mõtled ainult sellele, et saaks koju voodisse magama, teine kord tulevad jälle külmavärinad, kui meenub et pead varsti kõige hea ja ilusaga hüvasti jätma. Õnneks on praegu tunded positiivse poole peal, mööduv nädal oli vägagi meeldiv, loodetavasti läheb sama radapidi edasi.
Oi te ei kujuta ette kui keeruline mul seda blogipostitust eesti keeles kirjutada oli, hollandikeelne läks palju ladusamalt! :D
Eelmisel laupäeval, 5. novembril, tegime üheskoos vahetusõpilastega Almeres teadmata nimega koolis hollandi keeletesti, mille YFU oli kokku pannud, tahtsid meie arengut näha. Meid jagati 3 erinevasse rühma ning iga rühm tegi erineva raskusastmega keeletesti: 1. grupp, kus olid need vahetusõpilased, kellel oli juba varasemalt hollandi keelega kokkupuuteid olnud või kellel seda lihtsalt lihtsam õppida oli(nt saksa keele rääkijad ja belglased), tegi nö kõige keerulisemat testi, 2. grupile mõeldud test oli keskmise raskusastmega ja 3. kõige lihtsam. Keeletest koosnes 3st osast: kirjutamine, lugemine ja rääkimine. Mina olin 3. grupis, mis mind ausalt öeldes üsna kurvaks tegi, sest ma teadsin, et olen tublisti keelt õppinud ja suudan rohkem kohalikku keelt rääkida ja mõista kui seda kõige lihtsamaks testiks vaja oli. Igatahes, minu grupp alustas rääkimistestiga. Kui sisenesin klassi, kus test toimus, ütles YFU vabatahtlik juba kohe, et ta teab, et ma räägin väga hästi Hollandi keelt ning laseb mul grupp 2. testi teha! Ma ei tea, kust ta seda teadis või kuulis, et ma keelt räägin, aga mind tegi see väga rõõmsaks, seda ma ju tahtsingi! Rääkimistestis pidin kirjeldama oma esimest koolipäeva siin riigis, mainima asju, mis on hollandi keele juures keerulised ja mis Hollandi juures veidrad on, ja rääkima hobidest. Lugemistestis pidime lugema kahte kirjatükki ja küsimustele vastama ning kirjutamise osas oma unistuste päeva kirjeldama, lauseid moodustama ja meili sõbrale kirjutama(meil, nii vanakool).
Test läks üldiselt väga edukalt, grupp 2. test oli mulle täpselt sobiv, mitte liiga raske ja mitte liiga kerge ka. Tegin ainult 2 viga ning need olid ka sellised, kus olin õige ja vale variandi vahel(ning LOOMULIKULT valisin ma vale variandi, aga see selleks). Peale testi tänasin veelkord YFU vabatahtlikku võimaluse eest keerulisemat testi teha, ma olin tõesti väga tänulik!
Peale testi toimus kooliruumides üks väga eriline söömaaeg - söömaaeg, kus igaüks oli midagi maitsvat oma riigi toidumenüüst valmistanud. Oli Aasia nuudleid ja sushit, nachosid ja quacamolet Mehhikost, küpsetisi Ladina riikidest, kuid maitseelamused, mis minu mällu igaveseks sellest söömingust jäävad, olid eestlaste tehtud kartulisalat ja vinegrett, no nii kodu!!! Ise tegin kirjut koera, üllatavalt hea tuli välja, ma tavaliselt ei ole köögis nii osav, küllap mängisid Eesti muld ja Eesti süda rolli! Aga no isegi praegu hakkab suu vett jooksma, kui mõtlen nendele salatitele. Varsti söön. Aitäh Triinu ja Olja! ;)
Aga mis oli kõige parem osa keeletesti juures(lisaks söögile oli midagi veel paremat?!)? Loomulikult vahetusõpilaste taasühinemine!! Nii nii tore oli kõiki jälle koos näha, paljud on juba nii omaks saanud! Lemmikud eestlased, Balti riikide taasühinemine + Moldova kutt sest ta ikka peaaegu oma(Russian heart), Rebeca Argentiinast.. Peale testi jäime koos sakslaste, austerlase, ungarlase, lätlaste ja lõuna-aafriklasega linna avastama, no ei ole lahedamaid inimesi, naersin jälle ühe rea sixpackist juurde! Väga lahe seltskond meil siin koos! Uhke värk.
Olen Hollandis koos kõige hea ja paremaga (mõtlen toitu loomulikult) juba täpselt 3 kuud pesitsenud, aeg läheb liiiiiga kiiresti! Tunnen ennast iga päevaga aina rohkem kohalikuna; tunnen oma kodulinna, olen rattasõidus päris osav, räägin igapäevaselt hollandi keelt ning kui mustale leivale ja metsale ei mõtle, ongi tunne, et "ma pole turist, ma elan siin". Ning muidugi on mõnikord igatsus hinges, kuid sellega saab elada, see on rohkem sellist tüüpi igatsus, mis näitab, millest sa hoolid ja mis sulle oluline, mida sa väärtustad nüüd rohkem kui enne. Hea igatsus, ütleksin. Mina igatsen pere ja sõpru, igatsen kallistamist(hollandlased EI kallista üksteist!!!), igatsen musta leiva konstantset olemasolu, igatsen sooja koolitoitu ja üldse SOOJA LÕUNASÖÖKI, igatsen metsa, igatsen selliseid hetki, kus istud üksi, sööd lõunat üksi ja mitte keegi ei tee sellest järeldusi. Just nimelt, siin riigis on väga oluline, et sul seltskond ümber on, kui sa lõunat sööd. Oleme seda teiste eestlastega arutanud, aga jah, teadmata põhjustel on selline tegevus siin riigis tabu. Mõnikord tunnen ma lihtsalt, et täna ei jaksa inimesi, kellega koos süüa, massi seast otsida ega kõigest hingest sotsiaalne olla, mõnikord naudin iseenda meeldivat seltskonda palju rohkem, on kergem. Aga noh, vahetusaasta ei peagi kerge olema! ;) Õnneks leian tavaliselt ikka armsad ja toredad tüdrukud rahva seast üles, kes alati vastu võtavad. Ja seda olen ma ka õppinud, et mõnikord on samuti mõnus lihtsalt teiste klassikaaslatega koos istuda, mitte midagi rääkimata, süüa, kuulata, olla. Alati ei peagi kõigest jõust pingutama, et juttu kogu aeg ise üleval hoida. Kui hakkad ise vabamalt võtma, hakkab kõik vabamaks ja nauditavamaks minema.
Täna mõistin ma jällegi ühte osakest maailmast, eelmise teema jätkuks sobiv. Vahel ikka vingusin, et nii raske on koolis omaks saada, see võtab palju energiat, ainult oodata ja loota, et homme läheb paremaks, see tüütab ka ära. Aga siis mõtlesin ma uuesti, aga seekord mitte ainult endale. Mõelge nüüd ise, sinu lähedale koolis hoiab keegi tüdruk, kes räägib longates kohalikku keelt ja kes tuli välismaalt aastaks sinu riiki ja kultuuri avastama, Hollandi suurim fänn. Sa võtad ta vastu, pakud plaane välja ning peale paari kuud hakkad temaga suhtlema kui kohalikuga, räägid igapäevastest asjadest, küsid koduse töö kohta, gossip'id õpetajaid - ma nii hindan neid klassikaaslasi ja seda, kuidas nad mind on tasapisi omaks võtnud, see nõuab ka neile, mitte ainult vahetusõpilasele endale, mugavustsoonist välja tulemist. Suhtun neisse nüüd teistmoodi, suhtun ellu teismoodi, uskumatu kui palju saab väike mõte inimest muuta.
Uus teema. Viimase kuu jooksul pole ma väga palju ringi reisinud, olen rohkem oma kodulinnale ja Zwollele truuks jäänud. Siiski, ühel pühapäeval sai rongi peale hüpatud ja veidi Hollandit avastatud - ma käisin 30. oktoobril (jah, see kuupäev on oluline) Hollandi "otsas" Maastrichtis, kus kohtusin ühe väga väga erilise ja olulise EESTLASE Kariniga!!
Karin oli see inimene, kes mind kõige rohkem innustas vahetusaastale minema(ta käis 2011/12 USAs ning temast olen ka blogis varem kirjutanud ), ta andis alati väga palju nõu ning oli toeks. Tutvusime ETV tütarlastekooris. Kui kuulsin, et ta oma dirigeerimiskursustega Hollandisse, kuigi minu kodulinnast 4 tunni kaugusele, Maastrichti, tuleb, olin ma valmis tema nägemise nimel need 4 tundi kohale ja hiljem tagasi ette võtma. Nii ma siis läksingi ja oi kui õnnelik ma olin, kui ma HEMA kohvikus istudes eestikeelset hüüdu kuulsin! Ah tõesti, see oli nii hea päev, ainult positiivsed tunded! Kontsert, kus Karin ka koori juhatas, oli võimas, Maastricht meeletult ilus ja maagiline linn, polnud üldse Hollandlik, ja loomulikult fakt, et sain terve päeva eesti keeles juttu puhuda ning vastused kõikidele küsimustele, mis mind eriti vahetusaastaga seoses olid painanud. Tekkis küll tunne, nagu oleks lihtsalt Kariniga Eestis kohvile läinud, kodune tunne! Karin tõi mulle ka Kirju Koera komme ja Kalevi šokolaadi, no kas saab veel paremaks minna(ise tegin talle ka väikese pakikese kirja ja stroopvahvlitega ning tutvustasin pepernoteneid)?! Õhtul rongijaama tagasi suundudes ei tahtnud uskudagi, et ma ei näe Karinit nüüd järgmised 9 kuud, aga kindel on see, et tema ei lähe mul meelest! Kallid sulle, kõige lahedam Karin!!
Lisaks Karinile Maastrichtis tuli Eesti veelkord minu juurde, Hasseltisse. Lausa kahel korral, ausaltöeldes, aga see-eest paki kujul. Esimene kord tuli nö "tervislik pakk" minu parimalt sõbrannalt Emmalt, ta tõesti tunneb mind hästi, suured kallid ja musid!! Pakis olid Fazeri näkileivad päevalilleseemnetega, 3 ampstükki, mustsõstrad tumedas šokolaadis, vegan kommid(sest Emma toetab ise ka veganlust ja on innukas järgija), kiri ja üks raamat lugemiseks. Ma tõesti igatsen lugemist ja teeks seda tihedamini, aga mul ei ole lihtsalt nii palju vaba aega. Loodetavasti on mul millagi võimalus, mõnusat sooja teki vahel olles, aeg maha võtta ja lugeda.. :)
Teine pakk tuli mu ema perelt, super-super pakk! Oi kuidas ma armastan Eestit! Pakist leidsin Muhu käsitöö (musta) leiva, kaks pakki taas Fazeri näkileibu(mis on väga hea, sest eelmine pakk saigi otsa), mett, kama, kamatahvli vaarika ja mustsõstardega, sussišokolaadi ja mis et kõige erilisem, Miglé kommid(tegelikult Leedu kommid)!! Kasvasin nende kommidega üles, Maxima kuld, viimane kord sõin neid vist väga mitu kuud enne vahetusaastat. Kui mulle tuli küsimus, mis ma oma pakki tahaksin, tulid need kommid meelde ja tekkis isu, ma ei mäletanudki, et need nii head olid!!! Saatsin foto ka YFU Baltic Squadi gruppi ja vastukaja oli võimaaas! Mõnikord tõesti mõtlen, et kui tagasi Eestis olen, lähen Maximasse ja ostan kohukesi, keefirit, musta leiba, pelmeene, hapukoort, Vene ja Balti riikide komme, kartulisalatit, vinegretti, punast lihasalatit, odavat tervislikku toitu.. Okei okei saan nüüd oma toidufetishist üle, pakk. Pakis oli veel kiri ja minu väikse õe joonistused, nii nunnu, tõsiselt armas, teile ka kallid!!
Üks oluline kuupäev veel. 2. novembril sõitsin esimest korda paduvihmas rattaga kooli. Tegelikult on meil, selle aasta vahetusõpilastel, vedanud: august ja september olid väga soojad ning oktoober oli kuiv, see pole väga Hollandi moodi kas teate?! ;) Igatahes, see oli ikka omamoodi kogemus; vihm ja tuul korraga, vihmajope ja -püksid jalas ning kui oled prillikandja nagu mina, no siis on veel naljakam, sest prillidest pole sul kasu. Õnneks jäi poolel teel kooli vihm järele, aga peale tunde koju tagasi sõites, ikka veel hommikuvihmast niisked riided seljas, ei olnud väga gezellig. Ning siis kogesin ma uuesti tüüpilist Hollandit: päike paistab, on mõnus ilm, ja siis järgmine hetk tuleb eikuskilt paduvihm ja ei saa otsa ka. Nii ma siis sõitsin koju, taaskord pool teed ilusa ja pool teed tavalise Hollandi ilmaga. Never forget it.
Veidi ka koolist, õppimisest. Kirjutasin eelmises blogipostituses, et tegin esimese perioodi lõpus mõned testid kaasa, osad inglise keeles, osad hollandi keeles ja sama materjali peale, mis teised kohalikud. Nüüd tean ma hindeid ka: inglise keele eest ma hinnet ei saanud, liiga nõrk töö, ups, aga see sisaldas niikuinii väga palju tõlkimist ja tase oli väga kõrge, kunsti tõlkimine 7.5, religioon 8, matemaatika 7.8, mis oli klassi üks kõrgemaid tulemusi, olin meeldivalt üllatunud, ja muusika 8.2!! Muusika testi hinne üllatas mind enim, isegi õpetaja oli positiivselt üllatunud ning kiitis mind hästi palju. Test oli kõik hollandi keeles, kuulamine ja teooria, materjali oli palju, aga ma tõesti õppisin, ja ausalt õeldes suure õhinaga. Praegu teeme muusikatunnis nö uusi versioone/covereid erinevatest lauludest ning mina olen grupis nelja ekstravinge ja lõbusa klassikaaslasega, laulame a capellas "Hallelujah't", naudin igat sekundit koolikooris ja võibolla saan laulda ka Hollandi üleriigilises noortekooris, eks näeb, loodetavasti. Igatahes, muusika on minu meelistegevus ning musitseerides tunnen ennast tõesti kui oma mugavustsoonis. Ja see meeldib mulle. Ja lõpetuseks testidele, esimese perioodi lõetasin vist päris edukalt, pikk pai endale(sest keegi peab seda ju tegema).
Väike motivatsioonirubriik ka. Möödunud teisipäeval sai mu ühiskonnaõpetaja lõpuks teada, et oskan juba hollandi keelt rääkida jne, lisasin veel tunnis, et proovin tunnitööd ka siis kaasa teha. Õpetaja ütles, et tubli ja edu ning siis lisas inglise keeles lause: "try before you die". Palju naeru ja veel rohkem motivatsiooni, lähtun nüüdsest selle lause järgi elus.
Edu teile Eestisse, kuigi mul pole õrna aimugi, mis teil seal praegu toimub, kes peaminister on, kas lumi on ikka veel maas. Aga edu,
Eglyd
-------------- PHOTOS ARE IN THE END OF THE BLOG POST! :)
Ah, eindelijk weekend. Ik had lange week op school, nu is de tijd voor rust (op de bank).
Dus, hoe gaat het met me? Nu, prima, kan niet beter. Misschien als jullie mij morgen dezelfde vraag opnieuw vragen, de antwoord is "het gaat heel slecht, ik voel me verdrietig, moe en lui". Nou, deze soort van gevoelen komen vaak, maar de enige persoon wie kan deze op elk moment veranderen, dit ben ik. Ja, natuurlijk kan je soms jezelf slecht voelen, het is normaal in het leven van de uitwisseling studenten, maar zorgen moet jij doen, niet maken, toch? Gelukkig kan ik hier mezelf gemakkelijk opnieuw blij maken: ik moet gelukkige gedachten te denken, mezelf te motiveren en te omringen met leuke mensen, het is echt simpel! Ik wil het en ik kan het! :)
Op zaterdag, 05.11, had ik taaltoets. Het was voor alle YFU uitwisseling studenten, wie heeft hier, in Nederland, gekomen. Wij moeten in Nederlandse taal spreken, schrijven en lezen. Daar zijn 3 verschillende toetsen: 1. was de moeilijkste, 2. was de middelste en 3. was de makkelijkste en eerste was ik in de 3. groep. Nou, ik was een beetje teleurgesteld dat ik moest de makkelijkste toets te maken, ik wist dat ik kan meer Nederlandse taal praten en begrijpen dat ik heb voor toets 3 nodig. Gelukkig, als ik heb met spreken toets begonnen, vroeg de vrijwilliger van YFU, wie heeft de spreken toets voor mij gedaan, waarom zit ik op 3. groep toen ik kan zo goed Nederlandse taal praten, ik moet de 2. toets doen. En zo had ik de kans om moeilijker toets te doen, wat was eigenlijk goed want deze toets was precies voor mij: niet zo moeilijk en ook niet zo makkelijk! Maximale score in elke categorie was ++ (dan kwamen +, -, --) en ik had + voor lezen(ik had 2 foutjes, maar deze waren deze soort van foutjes wanneer ik was tussen juist en onjuist opties en NATUURLIJK heb ik de onjuist optie gekozen, nou ik was ten minste bijna juist), ++ voor schrijven en ++++ voor spreken(haha ja ik ken het dat het is eigenlijk onmogelijk maar misschien was ik ++++ voor spreken waard ;) ).
Maar een beetje over de dag zelf. Ik heb alle uitwisseling studenten gezien, ah ik heb deze mensen gemist! Mensen van Duitsland, Argentinië, Zuid-Afrika, Hongarije, Oostenrijk, Baltische landen en vooral meisjes van Estland, zij voelen dezelfde als ik, zij moesten samen nieuwe taal leren en in nieuw land voor één jaar leven, wij kunnen samen over alles praten, ik vind dit de leukste! Wat meer, elke student moesten iets van hun eigen land klaar te maken, wat wij konden samen na de toets eten. Alles waren zo lekker - aardappelsalade en vinaigrette van Estland, kookjes van Letland en Chile, quacamole van Mexico, sushi van Japan, ALLES!! Wij hebben gepraat en gelachen en elkaar geplaagd, maar voor ons is het normaal, grappig! Deze mensen zijn ook mijn familie, mijn broers en zusters, knuffels en kusjes aan jullie!!
Ik ben hier, in Nederland, bijna voor 3 maand geweest, de tijd gaat zo snel voorbij!! Ik voel me bijna als lokaal, ken mijn stad, fiets elke dag, zit op Nederlandse school, begrijp bijna alles, ik ben omringd door heel leuke mensen van school, ik voel me blij! Alles komt goed!
Nu ken ik de cijfers voor mijn toetsen: Engels "onder 1 of zo" want het was te slecht voor cijfer :D , godsdienst 8 , wiskunde 7.8 , kunst 7.5 en muziek 8.2! De muziek cijfer is gek, ik kan het niet geloven!!! De toets was al in Nederlands, ik voel me zo trots haha! De leraar heeft ook gezegd dat ik heb heel goed mijn toets gedaan, hij was ook verrast. Leuk!
Vorige week dinsdag heb ik ook iets nieuw geprobeerd, ik heb een auditie voor een Grote Avond in mijn school gedaan. Wat is Grote Avond? Het is een evenement in mijn school, in Greijdanus Zwolle, een toneelstuk, waarin studenten van onze school zingen en toneelspelen en dansen, elke jaar verschillend verhaal. Ik moest met 2 andere meisjes een stuk te toneelspelen, het was zo grappig, vooral de thema - gevangenen in de cel. Ja, het was in Nederlandse taal, maar ik heb mijn best gedaan, hopelijk klonk ik als een echt Nederlands! Ik zal niet verdrietig worden als ik kan niet deelnemen, ik heb ten minste geprobeerd en dat is belangrijk!
Oh weet jullie wat?! Op woensdag, 02.11(ja het is belangrijke datum), heb ik voor de eerste keer met echt Nederlandse weer naar school gefietst - met regen en tegenwind!! Ja, ik had geluk, het weer in september was heel warm(elke dag +30) en op oktober regende zelden. Ik droeg mijn regenjas en mijn regebroek, ik voelde lelijk maar ik was niet nat!! En als ik heb terug na school gekomen, zon scheen en zo, het begon te regenen hoewel daar zijn geen wolken in de hemel! Zo Nederland haha!
Ik heb niet voor een lange tijd in Nederland gereisd eigenlijk, ik moet dat meer doen, het is altijd leuk. Anderzijds, mijn laatste reis was zoooo bijzonder en prachtig, ik ben naar Maastricht geweest en ik heb mijn heel goede ESTLANDSE vriendin daar ontmoet! De vriendin van mij, Karin, was de meisje wie heeft mij gemotiveerd en met alle uitwisseling jaar dingen geholpen, zij is ook naar de uitwisseling jaar geweest, 2011-12 in Verenigde Staten van Amerika, dus wij kunnen samen ook over de gevoelen als jij een uitwisseling student bent praten.
Zij had een dirigentencursus in Maastricht en het maakte niet uit dat mijn trein rit was 4 uur lang(en daarna dezelfde tijd terug), Karin is bijzonder meisje en ik wilde haar zien. Uiteindelijk, deze 8 uur met de trein waren het waard! Wij hebben in HEMA ontmoet(natuurlijk in HEMA, want daar was vrij Wi-Fi), aanvankelijk was het zo moeilijk om Ests taal en in het echt leven te praten, later was het niet meer een probleem.
De concert was ook heel prachtig, ik vind klassieke muziek heel mooi, vooral toen Estlandse meisje maakt het! Na de concert hebben wij in een leuke cafe gezeten en gepraat. Ik mis het al!! En ik heb Estlandse chocola en snoepjes gekregen, lekker! En Maastricht is ook echt mooi, het lijkt meer erop als een stad in Frankrijk niet een stad in Nederlandse. Verschillend maar echt bijzonder. Het was ook heel warm op deze dag, alles was goed op deze dag!! Dank je Karin voor alles! Kusjes!
Ik mis Estland, toch? Natuurlijk, maar niet altijd. Soms. Soms mis ik mijn ouders, niet dat mijn Nederlandse ouders zijn slecht, nee zij zijn echt leuke ouders, maar soms wil ik dat mijn ouders van Estland konden ook hier wonen. Soms mis ik Estlandse eten en vooral warme lunchen, soms mijn vriendinnen, soms het makkelijker leven, soms de echt Estlandse bos. Maar leven hier is ook leuk! Ik kan elke dag fietsen(het is niet leuk met regen en wind, jullie weten wel), Nederlandse eten eten, Nederlandse taal praten, ik kan hier wonen en mijn droom, uitwisseling jaar in stroopwafels land, werd werkelijkheid. Nederlands is ook nu mijn vaderland, mijn roots liggen in Estland, maar mijn hart blijft in Nederland. Ik hou dit land zo veel als Estland, echt waar!
Vorige week heb ik een pakje van mijn beste vriendin van Estland gekregen, een gezond paketje! Wat wil je nog meer? Daarin waren zwart brood knäckebröd, 3 rauw eten bar's, Vegan snoepjes(omdat mijn beste vriendin is vegan), zwarte bessen in chocolade en natuurlijk een brief! Dank je wel, lieve Emma!
UPDATE! Ik kreeg een nieuwe pakje van mijn moeder gezin! Een pakje vol (natuurlijk) echt Estlandse zwart brood, 2 pakjes zwart broodje snakjes(zwart brood is het leven haha), kama - het is een mengsel van de verschillende meelsoorten, normaal eten wij deze met yogurt of andere melkproducten - en kamachocola met framboos en zwarte bes, beetje kerst chocola en mijn favourite snoepjes van mijn kindertijd, eigenlijk Litouwen snoepjes, ah wat lekker! Mijn kleine zusje trok sommige foto's voor mij, wat schatje! Ik voel me opnieuw blij!
Dat is echt leuk, jongens. Het was heel gemakkelijk om deze blog post in Nederlandse taal te schrijven, ik moest allen sommige woorden vertalen. Nou, natuurlijk staan hier foutjes en de grammatica is misschien niet zo goed maar ik hoop dat jullie kunnen deze blog post begrijpen!
Tot zo, try before you die,
Eglyd
Kuidas mul läheb? Hetkel suurepäraselt, paremini minna ei saa. Võib-olla, kui te seda sama küsimust homme küsiksite, oleks vastus täiesti teine, nagu näiteks "midagi ei edene, ma olen kurb, väsinud ja laiskus kipub aina kallale." Selline on elu vahetusõpilasena, emotsioonid võivad päeva jooksul mitu korda positiivsest negatiivseks ja vastupidi muutuda. Tegelikult kirjutasin postituse mustandisse, et sa ei saa nende tunnete parandamiseks midagi teha ega neid tagasi hoida. Hiljem mõtlesin, et saab ikka küll. Jah, tagasi ei tohi tundeid hoida, muidu kasvavad nad ainult suuremaks, aga ainus, kes neid paremaks muuta saab, oled sina ise! Igatahes, tunnete kohapealt, siin(vahetusaastal) olles ongi tavaline, et oled mõnikord õnnelik, mõnikord on kõik kohutav, mõnikord mõtled ainult sellele, et saaks koju voodisse magama, teine kord tulevad jälle külmavärinad, kui meenub et pead varsti kõige hea ja ilusaga hüvasti jätma. Õnneks on praegu tunded positiivse poole peal, mööduv nädal oli vägagi meeldiv, loodetavasti läheb sama radapidi edasi.
Oi te ei kujuta ette kui keeruline mul seda blogipostitust eesti keeles kirjutada oli, hollandikeelne läks palju ladusamalt! :D
Eelmisel laupäeval, 5. novembril, tegime üheskoos vahetusõpilastega Almeres teadmata nimega koolis hollandi keeletesti, mille YFU oli kokku pannud, tahtsid meie arengut näha. Meid jagati 3 erinevasse rühma ning iga rühm tegi erineva raskusastmega keeletesti: 1. grupp, kus olid need vahetusõpilased, kellel oli juba varasemalt hollandi keelega kokkupuuteid olnud või kellel seda lihtsalt lihtsam õppida oli(nt saksa keele rääkijad ja belglased), tegi nö kõige keerulisemat testi, 2. grupile mõeldud test oli keskmise raskusastmega ja 3. kõige lihtsam. Keeletest koosnes 3st osast: kirjutamine, lugemine ja rääkimine. Mina olin 3. grupis, mis mind ausalt öeldes üsna kurvaks tegi, sest ma teadsin, et olen tublisti keelt õppinud ja suudan rohkem kohalikku keelt rääkida ja mõista kui seda kõige lihtsamaks testiks vaja oli. Igatahes, minu grupp alustas rääkimistestiga. Kui sisenesin klassi, kus test toimus, ütles YFU vabatahtlik juba kohe, et ta teab, et ma räägin väga hästi Hollandi keelt ning laseb mul grupp 2. testi teha! Ma ei tea, kust ta seda teadis või kuulis, et ma keelt räägin, aga mind tegi see väga rõõmsaks, seda ma ju tahtsingi! Rääkimistestis pidin kirjeldama oma esimest koolipäeva siin riigis, mainima asju, mis on hollandi keele juures keerulised ja mis Hollandi juures veidrad on, ja rääkima hobidest. Lugemistestis pidime lugema kahte kirjatükki ja küsimustele vastama ning kirjutamise osas oma unistuste päeva kirjeldama, lauseid moodustama ja meili sõbrale kirjutama(meil, nii vanakool).
Test läks üldiselt väga edukalt, grupp 2. test oli mulle täpselt sobiv, mitte liiga raske ja mitte liiga kerge ka. Tegin ainult 2 viga ning need olid ka sellised, kus olin õige ja vale variandi vahel(ning LOOMULIKULT valisin ma vale variandi, aga see selleks). Peale testi tänasin veelkord YFU vabatahtlikku võimaluse eest keerulisemat testi teha, ma olin tõesti väga tänulik!
Peale testi toimus kooliruumides üks väga eriline söömaaeg - söömaaeg, kus igaüks oli midagi maitsvat oma riigi toidumenüüst valmistanud. Oli Aasia nuudleid ja sushit, nachosid ja quacamolet Mehhikost, küpsetisi Ladina riikidest, kuid maitseelamused, mis minu mällu igaveseks sellest söömingust jäävad, olid eestlaste tehtud kartulisalat ja vinegrett, no nii kodu!!! Ise tegin kirjut koera, üllatavalt hea tuli välja, ma tavaliselt ei ole köögis nii osav, küllap mängisid Eesti muld ja Eesti süda rolli! Aga no isegi praegu hakkab suu vett jooksma, kui mõtlen nendele salatitele. Varsti söön. Aitäh Triinu ja Olja! ;)
Aga mis oli kõige parem osa keeletesti juures(lisaks söögile oli midagi veel paremat?!)? Loomulikult vahetusõpilaste taasühinemine!! Nii nii tore oli kõiki jälle koos näha, paljud on juba nii omaks saanud! Lemmikud eestlased, Balti riikide taasühinemine + Moldova kutt sest ta ikka peaaegu oma(Russian heart), Rebeca Argentiinast.. Peale testi jäime koos sakslaste, austerlase, ungarlase, lätlaste ja lõuna-aafriklasega linna avastama, no ei ole lahedamaid inimesi, naersin jälle ühe rea sixpackist juurde! Väga lahe seltskond meil siin koos! Uhke värk.
Olen Hollandis koos kõige hea ja paremaga (mõtlen toitu loomulikult) juba täpselt 3 kuud pesitsenud, aeg läheb liiiiiga kiiresti! Tunnen ennast iga päevaga aina rohkem kohalikuna; tunnen oma kodulinna, olen rattasõidus päris osav, räägin igapäevaselt hollandi keelt ning kui mustale leivale ja metsale ei mõtle, ongi tunne, et "ma pole turist, ma elan siin". Ning muidugi on mõnikord igatsus hinges, kuid sellega saab elada, see on rohkem sellist tüüpi igatsus, mis näitab, millest sa hoolid ja mis sulle oluline, mida sa väärtustad nüüd rohkem kui enne. Hea igatsus, ütleksin. Mina igatsen pere ja sõpru, igatsen kallistamist(hollandlased EI kallista üksteist!!!), igatsen musta leiva konstantset olemasolu, igatsen sooja koolitoitu ja üldse SOOJA LÕUNASÖÖKI, igatsen metsa, igatsen selliseid hetki, kus istud üksi, sööd lõunat üksi ja mitte keegi ei tee sellest järeldusi. Just nimelt, siin riigis on väga oluline, et sul seltskond ümber on, kui sa lõunat sööd. Oleme seda teiste eestlastega arutanud, aga jah, teadmata põhjustel on selline tegevus siin riigis tabu. Mõnikord tunnen ma lihtsalt, et täna ei jaksa inimesi, kellega koos süüa, massi seast otsida ega kõigest hingest sotsiaalne olla, mõnikord naudin iseenda meeldivat seltskonda palju rohkem, on kergem. Aga noh, vahetusaasta ei peagi kerge olema! ;) Õnneks leian tavaliselt ikka armsad ja toredad tüdrukud rahva seast üles, kes alati vastu võtavad. Ja seda olen ma ka õppinud, et mõnikord on samuti mõnus lihtsalt teiste klassikaaslatega koos istuda, mitte midagi rääkimata, süüa, kuulata, olla. Alati ei peagi kõigest jõust pingutama, et juttu kogu aeg ise üleval hoida. Kui hakkad ise vabamalt võtma, hakkab kõik vabamaks ja nauditavamaks minema.
Täna mõistin ma jällegi ühte osakest maailmast, eelmise teema jätkuks sobiv. Vahel ikka vingusin, et nii raske on koolis omaks saada, see võtab palju energiat, ainult oodata ja loota, et homme läheb paremaks, see tüütab ka ära. Aga siis mõtlesin ma uuesti, aga seekord mitte ainult endale. Mõelge nüüd ise, sinu lähedale koolis hoiab keegi tüdruk, kes räägib longates kohalikku keelt ja kes tuli välismaalt aastaks sinu riiki ja kultuuri avastama, Hollandi suurim fänn. Sa võtad ta vastu, pakud plaane välja ning peale paari kuud hakkad temaga suhtlema kui kohalikuga, räägid igapäevastest asjadest, küsid koduse töö kohta, gossip'id õpetajaid - ma nii hindan neid klassikaaslasi ja seda, kuidas nad mind on tasapisi omaks võtnud, see nõuab ka neile, mitte ainult vahetusõpilasele endale, mugavustsoonist välja tulemist. Suhtun neisse nüüd teistmoodi, suhtun ellu teismoodi, uskumatu kui palju saab väike mõte inimest muuta.
Uus teema. Viimase kuu jooksul pole ma väga palju ringi reisinud, olen rohkem oma kodulinnale ja Zwollele truuks jäänud. Siiski, ühel pühapäeval sai rongi peale hüpatud ja veidi Hollandit avastatud - ma käisin 30. oktoobril (jah, see kuupäev on oluline) Hollandi "otsas" Maastrichtis, kus kohtusin ühe väga väga erilise ja olulise EESTLASE Kariniga!!
Karin oli see inimene, kes mind kõige rohkem innustas vahetusaastale minema(ta käis 2011/12 USAs ning temast olen ka blogis varem kirjutanud ), ta andis alati väga palju nõu ning oli toeks. Tutvusime ETV tütarlastekooris. Kui kuulsin, et ta oma dirigeerimiskursustega Hollandisse, kuigi minu kodulinnast 4 tunni kaugusele, Maastrichti, tuleb, olin ma valmis tema nägemise nimel need 4 tundi kohale ja hiljem tagasi ette võtma. Nii ma siis läksingi ja oi kui õnnelik ma olin, kui ma HEMA kohvikus istudes eestikeelset hüüdu kuulsin! Ah tõesti, see oli nii hea päev, ainult positiivsed tunded! Kontsert, kus Karin ka koori juhatas, oli võimas, Maastricht meeletult ilus ja maagiline linn, polnud üldse Hollandlik, ja loomulikult fakt, et sain terve päeva eesti keeles juttu puhuda ning vastused kõikidele küsimustele, mis mind eriti vahetusaastaga seoses olid painanud. Tekkis küll tunne, nagu oleks lihtsalt Kariniga Eestis kohvile läinud, kodune tunne! Karin tõi mulle ka Kirju Koera komme ja Kalevi šokolaadi, no kas saab veel paremaks minna(ise tegin talle ka väikese pakikese kirja ja stroopvahvlitega ning tutvustasin pepernoteneid)?! Õhtul rongijaama tagasi suundudes ei tahtnud uskudagi, et ma ei näe Karinit nüüd järgmised 9 kuud, aga kindel on see, et tema ei lähe mul meelest! Kallid sulle, kõige lahedam Karin!!
Lisaks Karinile Maastrichtis tuli Eesti veelkord minu juurde, Hasseltisse. Lausa kahel korral, ausaltöeldes, aga see-eest paki kujul. Esimene kord tuli nö "tervislik pakk" minu parimalt sõbrannalt Emmalt, ta tõesti tunneb mind hästi, suured kallid ja musid!! Pakis olid Fazeri näkileivad päevalilleseemnetega, 3 ampstükki, mustsõstrad tumedas šokolaadis, vegan kommid(sest Emma toetab ise ka veganlust ja on innukas järgija), kiri ja üks raamat lugemiseks. Ma tõesti igatsen lugemist ja teeks seda tihedamini, aga mul ei ole lihtsalt nii palju vaba aega. Loodetavasti on mul millagi võimalus, mõnusat sooja teki vahel olles, aeg maha võtta ja lugeda.. :)
Teine pakk tuli mu ema perelt, super-super pakk! Oi kuidas ma armastan Eestit! Pakist leidsin Muhu käsitöö (musta) leiva, kaks pakki taas Fazeri näkileibu(mis on väga hea, sest eelmine pakk saigi otsa), mett, kama, kamatahvli vaarika ja mustsõstardega, sussišokolaadi ja mis et kõige erilisem, Miglé kommid(tegelikult Leedu kommid)!! Kasvasin nende kommidega üles, Maxima kuld, viimane kord sõin neid vist väga mitu kuud enne vahetusaastat. Kui mulle tuli küsimus, mis ma oma pakki tahaksin, tulid need kommid meelde ja tekkis isu, ma ei mäletanudki, et need nii head olid!!! Saatsin foto ka YFU Baltic Squadi gruppi ja vastukaja oli võimaaas! Mõnikord tõesti mõtlen, et kui tagasi Eestis olen, lähen Maximasse ja ostan kohukesi, keefirit, musta leiba, pelmeene, hapukoort, Vene ja Balti riikide komme, kartulisalatit, vinegretti, punast lihasalatit, odavat tervislikku toitu.. Okei okei saan nüüd oma toidufetishist üle, pakk. Pakis oli veel kiri ja minu väikse õe joonistused, nii nunnu, tõsiselt armas, teile ka kallid!!
Üks oluline kuupäev veel. 2. novembril sõitsin esimest korda paduvihmas rattaga kooli. Tegelikult on meil, selle aasta vahetusõpilastel, vedanud: august ja september olid väga soojad ning oktoober oli kuiv, see pole väga Hollandi moodi kas teate?! ;) Igatahes, see oli ikka omamoodi kogemus; vihm ja tuul korraga, vihmajope ja -püksid jalas ning kui oled prillikandja nagu mina, no siis on veel naljakam, sest prillidest pole sul kasu. Õnneks jäi poolel teel kooli vihm järele, aga peale tunde koju tagasi sõites, ikka veel hommikuvihmast niisked riided seljas, ei olnud väga gezellig. Ning siis kogesin ma uuesti tüüpilist Hollandit: päike paistab, on mõnus ilm, ja siis järgmine hetk tuleb eikuskilt paduvihm ja ei saa otsa ka. Nii ma siis sõitsin koju, taaskord pool teed ilusa ja pool teed tavalise Hollandi ilmaga. Never forget it.
Veidi ka koolist, õppimisest. Kirjutasin eelmises blogipostituses, et tegin esimese perioodi lõpus mõned testid kaasa, osad inglise keeles, osad hollandi keeles ja sama materjali peale, mis teised kohalikud. Nüüd tean ma hindeid ka: inglise keele eest ma hinnet ei saanud, liiga nõrk töö, ups, aga see sisaldas niikuinii väga palju tõlkimist ja tase oli väga kõrge, kunsti tõlkimine 7.5, religioon 8, matemaatika 7.8, mis oli klassi üks kõrgemaid tulemusi, olin meeldivalt üllatunud, ja muusika 8.2!! Muusika testi hinne üllatas mind enim, isegi õpetaja oli positiivselt üllatunud ning kiitis mind hästi palju. Test oli kõik hollandi keeles, kuulamine ja teooria, materjali oli palju, aga ma tõesti õppisin, ja ausalt õeldes suure õhinaga. Praegu teeme muusikatunnis nö uusi versioone/covereid erinevatest lauludest ning mina olen grupis nelja ekstravinge ja lõbusa klassikaaslasega, laulame a capellas "Hallelujah't", naudin igat sekundit koolikooris ja võibolla saan laulda ka Hollandi üleriigilises noortekooris, eks näeb, loodetavasti. Igatahes, muusika on minu meelistegevus ning musitseerides tunnen ennast tõesti kui oma mugavustsoonis. Ja see meeldib mulle. Ja lõpetuseks testidele, esimese perioodi lõetasin vist päris edukalt, pikk pai endale(sest keegi peab seda ju tegema).
Väike motivatsioonirubriik ka. Möödunud teisipäeval sai mu ühiskonnaõpetaja lõpuks teada, et oskan juba hollandi keelt rääkida jne, lisasin veel tunnis, et proovin tunnitööd ka siis kaasa teha. Õpetaja ütles, et tubli ja edu ning siis lisas inglise keeles lause: "try before you die". Palju naeru ja veel rohkem motivatsiooni, lähtun nüüdsest selle lause järgi elus.
Edu teile Eestisse, kuigi mul pole õrna aimugi, mis teil seal praegu toimub, kes peaminister on, kas lumi on ikka veel maas. Aga edu,
Eglyd
-------------- PHOTOS ARE IN THE END OF THE BLOG POST! :)
Ah, eindelijk weekend. Ik had lange week op school, nu is de tijd voor rust (op de bank).
Dus, hoe gaat het met me? Nu, prima, kan niet beter. Misschien als jullie mij morgen dezelfde vraag opnieuw vragen, de antwoord is "het gaat heel slecht, ik voel me verdrietig, moe en lui". Nou, deze soort van gevoelen komen vaak, maar de enige persoon wie kan deze op elk moment veranderen, dit ben ik. Ja, natuurlijk kan je soms jezelf slecht voelen, het is normaal in het leven van de uitwisseling studenten, maar zorgen moet jij doen, niet maken, toch? Gelukkig kan ik hier mezelf gemakkelijk opnieuw blij maken: ik moet gelukkige gedachten te denken, mezelf te motiveren en te omringen met leuke mensen, het is echt simpel! Ik wil het en ik kan het! :)
Op zaterdag, 05.11, had ik taaltoets. Het was voor alle YFU uitwisseling studenten, wie heeft hier, in Nederland, gekomen. Wij moeten in Nederlandse taal spreken, schrijven en lezen. Daar zijn 3 verschillende toetsen: 1. was de moeilijkste, 2. was de middelste en 3. was de makkelijkste en eerste was ik in de 3. groep. Nou, ik was een beetje teleurgesteld dat ik moest de makkelijkste toets te maken, ik wist dat ik kan meer Nederlandse taal praten en begrijpen dat ik heb voor toets 3 nodig. Gelukkig, als ik heb met spreken toets begonnen, vroeg de vrijwilliger van YFU, wie heeft de spreken toets voor mij gedaan, waarom zit ik op 3. groep toen ik kan zo goed Nederlandse taal praten, ik moet de 2. toets doen. En zo had ik de kans om moeilijker toets te doen, wat was eigenlijk goed want deze toets was precies voor mij: niet zo moeilijk en ook niet zo makkelijk! Maximale score in elke categorie was ++ (dan kwamen +, -, --) en ik had + voor lezen(ik had 2 foutjes, maar deze waren deze soort van foutjes wanneer ik was tussen juist en onjuist opties en NATUURLIJK heb ik de onjuist optie gekozen, nou ik was ten minste bijna juist), ++ voor schrijven en ++++ voor spreken(haha ja ik ken het dat het is eigenlijk onmogelijk maar misschien was ik ++++ voor spreken waard ;) ).
Maar een beetje over de dag zelf. Ik heb alle uitwisseling studenten gezien, ah ik heb deze mensen gemist! Mensen van Duitsland, Argentinië, Zuid-Afrika, Hongarije, Oostenrijk, Baltische landen en vooral meisjes van Estland, zij voelen dezelfde als ik, zij moesten samen nieuwe taal leren en in nieuw land voor één jaar leven, wij kunnen samen over alles praten, ik vind dit de leukste! Wat meer, elke student moesten iets van hun eigen land klaar te maken, wat wij konden samen na de toets eten. Alles waren zo lekker - aardappelsalade en vinaigrette van Estland, kookjes van Letland en Chile, quacamole van Mexico, sushi van Japan, ALLES!! Wij hebben gepraat en gelachen en elkaar geplaagd, maar voor ons is het normaal, grappig! Deze mensen zijn ook mijn familie, mijn broers en zusters, knuffels en kusjes aan jullie!!
Ik ben hier, in Nederland, bijna voor 3 maand geweest, de tijd gaat zo snel voorbij!! Ik voel me bijna als lokaal, ken mijn stad, fiets elke dag, zit op Nederlandse school, begrijp bijna alles, ik ben omringd door heel leuke mensen van school, ik voel me blij! Alles komt goed!
Nu ken ik de cijfers voor mijn toetsen: Engels "onder 1 of zo" want het was te slecht voor cijfer :D , godsdienst 8 , wiskunde 7.8 , kunst 7.5 en muziek 8.2! De muziek cijfer is gek, ik kan het niet geloven!!! De toets was al in Nederlands, ik voel me zo trots haha! De leraar heeft ook gezegd dat ik heb heel goed mijn toets gedaan, hij was ook verrast. Leuk!
Vorige week dinsdag heb ik ook iets nieuw geprobeerd, ik heb een auditie voor een Grote Avond in mijn school gedaan. Wat is Grote Avond? Het is een evenement in mijn school, in Greijdanus Zwolle, een toneelstuk, waarin studenten van onze school zingen en toneelspelen en dansen, elke jaar verschillend verhaal. Ik moest met 2 andere meisjes een stuk te toneelspelen, het was zo grappig, vooral de thema - gevangenen in de cel. Ja, het was in Nederlandse taal, maar ik heb mijn best gedaan, hopelijk klonk ik als een echt Nederlands! Ik zal niet verdrietig worden als ik kan niet deelnemen, ik heb ten minste geprobeerd en dat is belangrijk!
Oh weet jullie wat?! Op woensdag, 02.11(ja het is belangrijke datum), heb ik voor de eerste keer met echt Nederlandse weer naar school gefietst - met regen en tegenwind!! Ja, ik had geluk, het weer in september was heel warm(elke dag +30) en op oktober regende zelden. Ik droeg mijn regenjas en mijn regebroek, ik voelde lelijk maar ik was niet nat!! En als ik heb terug na school gekomen, zon scheen en zo, het begon te regenen hoewel daar zijn geen wolken in de hemel! Zo Nederland haha!
Ik heb niet voor een lange tijd in Nederland gereisd eigenlijk, ik moet dat meer doen, het is altijd leuk. Anderzijds, mijn laatste reis was zoooo bijzonder en prachtig, ik ben naar Maastricht geweest en ik heb mijn heel goede ESTLANDSE vriendin daar ontmoet! De vriendin van mij, Karin, was de meisje wie heeft mij gemotiveerd en met alle uitwisseling jaar dingen geholpen, zij is ook naar de uitwisseling jaar geweest, 2011-12 in Verenigde Staten van Amerika, dus wij kunnen samen ook over de gevoelen als jij een uitwisseling student bent praten.
Zij had een dirigentencursus in Maastricht en het maakte niet uit dat mijn trein rit was 4 uur lang(en daarna dezelfde tijd terug), Karin is bijzonder meisje en ik wilde haar zien. Uiteindelijk, deze 8 uur met de trein waren het waard! Wij hebben in HEMA ontmoet(natuurlijk in HEMA, want daar was vrij Wi-Fi), aanvankelijk was het zo moeilijk om Ests taal en in het echt leven te praten, later was het niet meer een probleem.
De concert was ook heel prachtig, ik vind klassieke muziek heel mooi, vooral toen Estlandse meisje maakt het! Na de concert hebben wij in een leuke cafe gezeten en gepraat. Ik mis het al!! En ik heb Estlandse chocola en snoepjes gekregen, lekker! En Maastricht is ook echt mooi, het lijkt meer erop als een stad in Frankrijk niet een stad in Nederlandse. Verschillend maar echt bijzonder. Het was ook heel warm op deze dag, alles was goed op deze dag!! Dank je Karin voor alles! Kusjes!
Ik mis Estland, toch? Natuurlijk, maar niet altijd. Soms. Soms mis ik mijn ouders, niet dat mijn Nederlandse ouders zijn slecht, nee zij zijn echt leuke ouders, maar soms wil ik dat mijn ouders van Estland konden ook hier wonen. Soms mis ik Estlandse eten en vooral warme lunchen, soms mijn vriendinnen, soms het makkelijker leven, soms de echt Estlandse bos. Maar leven hier is ook leuk! Ik kan elke dag fietsen(het is niet leuk met regen en wind, jullie weten wel), Nederlandse eten eten, Nederlandse taal praten, ik kan hier wonen en mijn droom, uitwisseling jaar in stroopwafels land, werd werkelijkheid. Nederlands is ook nu mijn vaderland, mijn roots liggen in Estland, maar mijn hart blijft in Nederland. Ik hou dit land zo veel als Estland, echt waar!
Vorige week heb ik een pakje van mijn beste vriendin van Estland gekregen, een gezond paketje! Wat wil je nog meer? Daarin waren zwart brood knäckebröd, 3 rauw eten bar's, Vegan snoepjes(omdat mijn beste vriendin is vegan), zwarte bessen in chocolade en natuurlijk een brief! Dank je wel, lieve Emma!
UPDATE! Ik kreeg een nieuwe pakje van mijn moeder gezin! Een pakje vol (natuurlijk) echt Estlandse zwart brood, 2 pakjes zwart broodje snakjes(zwart brood is het leven haha), kama - het is een mengsel van de verschillende meelsoorten, normaal eten wij deze met yogurt of andere melkproducten - en kamachocola met framboos en zwarte bes, beetje kerst chocola en mijn favourite snoepjes van mijn kindertijd, eigenlijk Litouwen snoepjes, ah wat lekker! Mijn kleine zusje trok sommige foto's voor mij, wat schatje! Ik voel me opnieuw blij!
Dat is echt leuk, jongens. Het was heel gemakkelijk om deze blog post in Nederlandse taal te schrijven, ik moest allen sommige woorden vertalen. Nou, natuurlijk staan hier foutjes en de grammatica is misschien niet zo goed maar ik hoop dat jullie kunnen deze blog post begrijpen!
Tot zo, try before you die,
Eglyd
The camp
Maastricht!
Black breaaad
My Italian sister, ik hou van jou!!
Ütle hernesupp!
Best socks I've ever had!
This is life!!
Suprise-birthday pack for my best friend in Italy!
My home <3
