Ma märkasin ükspäev, et mul hakkab telefoni mälu jälle täis saama. Peab midagi ära kustutama või sorteerima. Loomulikult võttis kõige rohkem mälu camera roll - pildid ja videod telefonis. Pildialbumites sirvides, olles jõudnud juba oma põhikooli lõpetamise piltideni, mõtlesin, et miks ma pole sellest võrratust päevast blogisse kirjutanud? Praegu on veel mälestused värsked ning, fun fact, veel nädal tagasi õitsesid mu vaasis 3 lühikeseks lõigatud roosi, mille ma lõpetamisel, 20. juunil, sain. Ilmselt pidasid nad nii kaua just sellepärast vastu, et ma lõpuks vaataks neid ja mõtleks, et oi, lõpetamine oli, peaks blogipostituse sellest kirjutama.
Igatahes, mina lõpetasin 20, juunil Tallinna 21. Kooli põhikooli. Ma lõpetasin kiitusega ehk kõikide viitega, ka eksamid. Te küsite kuidas? Ma ei tea, tõesti. Mul pole kunagi õppimise ja halbade hinnetega probleeme olnud ning kui ma mõistsin, et mul on reaalne võimalus lõpetada kõikide viitega, haarasin härjal sarvist ja panin lõpuni!
Täna olen selle üle väga õnnelik. Põhikooli viied ei pruugi küll mu tulevases elus suurt rolli mängida, kuid endale jääb hea mälestus ja tunne, et pingutasin ning tegin inimesi enda ümber õnnelikuks ja uhkeks. Kuid sukeldume nüüd minu 20. juuni mälestustesse:
Hommik algas nagu iga teinegi, tõeline "erilise päeva" tunne tekkis siis, kui uksele koputas make-up and hair artist Kristi Petolai. Siis läkski meigi ja soengu tegemiseks. Mul polnud õrna aimugi, milline ma pärast neid protseduure välja näen, kuid ma ei saanud olla rohkem rahul, kui ma pärast peeglisse vaatasin! Kristi Petolai teeb ikka imesid, aitäh Sulle veelkord!
Kleit selga ja kingad jalga pandud, istusin ma takso peale ja sõitsin oma kooli, Tallinna 21. Kooli, ja jooksin - vabandust, kes jookseb kontsadega - kiirkõndisin kontsaklobina saatel aulasse, kus minu klass juba lõpulaulu harjutas. Poisid pintsakutes(!!!), tüdrukud uhketes kleitides ning kauni meigiga - see oli kõik lihtsalt nii ilus ja nii maagiline.
Kui olime üksteise kleite, pintsakuid, soenguid, kingi ja meiki taevani kiitnud, jõudis kätte aeg ennast aktuseks aula ukse taha valmis rivistada. Kuna meie klassis käib 19 tüdrukut ja ainult 8 poissi, võttis iga poiss käevangu 2 tüdrukut. Mina olin 1 tüdruk esimesest paarist(minuga koos olid veel Laura ja Henry), niiet pinget oli küllaga. Isegi, et meie klassijuhataja sisenes saali esimesena ja näitas meile oma käitumisega kõik ette, suutsime me ikka ritta jõudes istuda, kuigi pidi seisma. Kas ma imestan? EI.
Vaatamata sellele kulges aktus imehästi. Nagu ma ennist mainis, olin mina ainuke oma klassist, kes kõikide viitega lõpetas. Kiitusega lõpetajad kutsuti iga klassi õnnitlemisel esimesena välja ning neile kingiti ka raamat, kuhu oli Tallinna 21. Kooli direktor Meelis Kond isiklikult kiidu- ja tänusõnad sisse kirjutanud. Loomulikult saime me ka oma tunnistuse, hinnetelehe, riikliku tõestuse/diplomi, et oleme põhikooli lõpetanud ning ühe armsa roosikese.
Viimasega lõpetasime me aktuse ning siis oligi aeg suunduda kooli ette õnnitlusi vastu võtma, hiljem klassi- ja lennupilti tegema ning kooli aatriumisse buffee-lauda maiustama.
Suured ja soojad kallid kõikidele sõpradele ja tuttavatele, loomulikult ka perele, kes tulid õnnitlema, kes õnnitlesid virtuaalselt, kes ütlesid häid sõnu ja kes lihtsalt selle päeva nii ilusaks tegid! Aitäh!
Ma sain ka nii palju ilusaid lilli, mida ma ka teiega tahan jagada! Neid oli nii suur rõõm 2 tundi kätel kanda!
Õhtu möödus mul pere keskel. Me tellisime palju sushit ja nautisime mõnusat suveõhtut.
Õhtul sain ma veel ühe üllatuse osaliseks: ma sain lõpukingi! Ma ei oodanud lõpukinki, kuna mu vanemad on omalt poolt andnud kõik, et minu vahetusaastale minikut ellu viia, mille eest olen ma igavesti tänulik! Siiski ootas mind ka lõpukink, milleks oli päris minu oma arvuti!! Mul pole kunagi arvutit olnud ning mu rõõm ja tänutunne olid lõputud, kui nägin, mis mulle kotist vastu piilus! Aitäh veelkord, kallis pere - Piret, Dainis, Lotta, Martha, Robert!
PS nüüd lõppevad vabandused, et blogipostitused harva ilmuvad, motivatioon kirjutamiseks on laes!
Selline oligi minu kindlasti üks ilusamaid päevi sellel aastal! Samuti oli see ka päev, kui minu 9 aasta pikkune koolitee Tallinna 21. Koolis läbi sai. Olen juba kõiki kiitnud ja tänanud, aga teen seda uuesti: aitäh 21. kool mind eluks ettevalmistamise eest ja edu elus, mu klassikaaslased!
Ma ei taha kõlada nagu Eesti sportlased, aga "siit on elus hea edasi minna".
Päikest,
Eglyd
Kui tahad targaks saada, siis pead õppima. Ega niisama pikutades gümnaasiumisse ega ülikooli sisse saa.
Igatahes, mina lõpetasin 20, juunil Tallinna 21. Kooli põhikooli. Ma lõpetasin kiitusega ehk kõikide viitega, ka eksamid. Te küsite kuidas? Ma ei tea, tõesti. Mul pole kunagi õppimise ja halbade hinnetega probleeme olnud ning kui ma mõistsin, et mul on reaalne võimalus lõpetada kõikide viitega, haarasin härjal sarvist ja panin lõpuni!
Täna olen selle üle väga õnnelik. Põhikooli viied ei pruugi küll mu tulevases elus suurt rolli mängida, kuid endale jääb hea mälestus ja tunne, et pingutasin ning tegin inimesi enda ümber õnnelikuks ja uhkeks. Kuid sukeldume nüüd minu 20. juuni mälestustesse:
Hommik algas nagu iga teinegi, tõeline "erilise päeva" tunne tekkis siis, kui uksele koputas make-up and hair artist Kristi Petolai. Siis läkski meigi ja soengu tegemiseks. Mul polnud õrna aimugi, milline ma pärast neid protseduure välja näen, kuid ma ei saanud olla rohkem rahul, kui ma pärast peeglisse vaatasin! Kristi Petolai teeb ikka imesid, aitäh Sulle veelkord!
Kleit selga ja kingad jalga pandud, istusin ma takso peale ja sõitsin oma kooli, Tallinna 21. Kooli, ja jooksin - vabandust, kes jookseb kontsadega - kiirkõndisin kontsaklobina saatel aulasse, kus minu klass juba lõpulaulu harjutas. Poisid pintsakutes(!!!), tüdrukud uhketes kleitides ning kauni meigiga - see oli kõik lihtsalt nii ilus ja nii maagiline.
Kui olime üksteise kleite, pintsakuid, soenguid, kingi ja meiki taevani kiitnud, jõudis kätte aeg ennast aktuseks aula ukse taha valmis rivistada. Kuna meie klassis käib 19 tüdrukut ja ainult 8 poissi, võttis iga poiss käevangu 2 tüdrukut. Mina olin 1 tüdruk esimesest paarist(minuga koos olid veel Laura ja Henry), niiet pinget oli küllaga. Isegi, et meie klassijuhataja sisenes saali esimesena ja näitas meile oma käitumisega kõik ette, suutsime me ikka ritta jõudes istuda, kuigi pidi seisma. Kas ma imestan? EI.
PS Kõik pildid aktusest on tehtud kooli kutsutud fotograafi poolt.
Vaatamata sellele kulges aktus imehästi. Nagu ma ennist mainis, olin mina ainuke oma klassist, kes kõikide viitega lõpetas. Kiitusega lõpetajad kutsuti iga klassi õnnitlemisel esimesena välja ning neile kingiti ka raamat, kuhu oli Tallinna 21. Kooli direktor Meelis Kond isiklikult kiidu- ja tänusõnad sisse kirjutanud. Loomulikult saime me ka oma tunnistuse, hinnetelehe, riikliku tõestuse/diplomi, et oleme põhikooli lõpetanud ning ühe armsa roosikese.
Kuna minu klass oli muusikakallakuga klass, ei puudunud aktuselt muusikalisi etteasteid. Kusjuures, ka paralleelklass esines, mis oli üllatav ja tore! Meie klassist olid esindatud klassiansambel Guisto, klassiõe muusikaolümpiaadiks kokku pandud grupp ja kogu klassi ühislaul, mis oli Birgiti "Olen loodud rändama".
Ütleme nii, et sellel ülemisel pildil on palju "erinevaid emotsioone"... :D
Suured ja soojad kallid kõikidele sõpradele ja tuttavatele, loomulikult ka perele, kes tulid õnnitlema, kes õnnitlesid virtuaalselt, kes ütlesid häid sõnu ja kes lihtsalt selle päeva nii ilusaks tegid! Aitäh!
Kahjuks ei suutnud ma kõikide õnnitlejatega pilti teha, aga ma mäletan teie nägusid väga hästi! :D
Õhtu möödus mul pere keskel. Me tellisime palju sushit ja nautisime mõnusat suveõhtut.
Õhtul sain ma veel ühe üllatuse osaliseks: ma sain lõpukingi! Ma ei oodanud lõpukinki, kuna mu vanemad on omalt poolt andnud kõik, et minu vahetusaastale minikut ellu viia, mille eest olen ma igavesti tänulik! Siiski ootas mind ka lõpukink, milleks oli päris minu oma arvuti!! Mul pole kunagi arvutit olnud ning mu rõõm ja tänutunne olid lõputud, kui nägin, mis mulle kotist vastu piilus! Aitäh veelkord, kallis pere - Piret, Dainis, Lotta, Martha, Robert!
PS nüüd lõppevad vabandused, et blogipostitused harva ilmuvad, motivatioon kirjutamiseks on laes!
Selline oligi minu kindlasti üks ilusamaid päevi sellel aastal! Samuti oli see ka päev, kui minu 9 aasta pikkune koolitee Tallinna 21. Koolis läbi sai. Olen juba kõiki kiitnud ja tänanud, aga teen seda uuesti: aitäh 21. kool mind eluks ettevalmistamise eest ja edu elus, mu klassikaaslased!
Ma ei taha kõlada nagu Eesti sportlased, aga "siit on elus hea edasi minna".
Päikest,
Eglyd
Kui tahad targaks saada, siis pead õppima. Ega niisama pikutades gümnaasiumisse ega ülikooli sisse saa.
