Sorry I forgot to write

(Really)Long time, no see.
Alustasin selle postituse kirjutamist 5. detsembril, pepernotenite pakk käekõrval - selline oli minu Sinterklaas, perega me seda ei tähistanud, pakke teistelt ei saanud, tegin siis endale mõnusa üllatuse, vedas ka, sest Sinterklaasi tähistamine koosneb väga palju magusa söömisest.. Aga viga pole ka midagi, ütleme, et parim Sinterklaas, mis ma eales tähistanud olen!
PS Eelmine postitus algas samamoodi, et kirjutasin blogipostitust, samal ajal midagi süües - kokkusattumus? Ei usu küll - selline on (kahjuks) minu elu Hollandis, kogu aeg on midagi vaja näksida; võileiba, šokolaadi, komme..

Noh, blogi ei oska ma ikka veel pidada. Kirjutada tahan ma tihedamini, aga veidi liiga palju tegevusi ühel samal ajaperioodil, veidi minu laiskus ja edasilükkamine ning voila, uus postitus tuleb poolteist kuud hiljem! Jumal tänatud, et praegu on vaheaeg, muidu näeksid uued kirjatükid alles järmisel kuul vms ilmavalgust! Mul on nüüd jälle PIISAVALT VABA AEGA.

Millest alustada? Ah jaa, muutsin blogi nime, "hirv metsast" sai "cycling with the wind"("ratta ja tuulega" tõlgiksin eesti keelde). Kuna hakkasin blogi ka hollandi keeles kirjutama, otsustasin ka blogi ennast veidi kohendada, rahvusvahelisemaks. Olen ise rahul, hirv seikleb ikka edasi, ärge sellepärast muretsege! Nüüd lihtsalt rattaga!

Keeled, keeled. Te ei kujuta ette mis mu peas iga päev toimub, vahepeal on endalgi iseendast kahju. Räägin iga päev umbes täpselt 95% hollandi keeles, mõnikord avastan ennast ka hollandi keeles mõtlemas. Veider on ka näha/kogeda, et kasutan lauseid, mille loogikat või tõlget algul ei mõistnud või mida olen kelleltki teiselt kuulnud. Kui räägin, kasutan sõnu, mis lihtsalt tulevad peast, kahtlen tihti, et mis see nüüd tähendab või kas see õige, aga peaaegu alati on õige, sama hakkab nüüd ka grammatikaga tekkima. See tunne on lihtsalt täiesti segane! Tulin ju siia juustumaale, teades ainult tere, mina olen.. ja tulen Eestist, ning peale nelja kuud siin on uhke tunne öelda, et olen oma ühe online keeleõpiku ja google translate'ga üsna kaugele jõudnud! Ja see, kuidas on võimalik keelekeskkonnas olles keelt reaalselt õppida, kuulates ja tõlkides, see tunne on midagi erakordselt ja seda ei unusta ma kunagi, see on kindel! Õnneks on hollandi keeles veel palju sõnu, mida ma veel ei tea, niiet ei saa see keeleõpe ka selle postitusega otsa.

Aga kuhu ma tahtsin tegelikult selle keeleteemaga jõuda, oli see, et tänase seisuga on keeled segamini nagu puder ja kapsad. Hollandi keelt kasutan üsna kindlalt(ja mitte veel kindlasti 100% grammatikaliselt õigesti), kui eesti keeles pikka aega ei räägi(justnimelt RÄÄGI; Skype'i kõned ja muud sellised), ei saa alguses ikka üldse vedama, mõnikord ei tule osad sõnad meelde ja see pole nali!!! Keel läheb sõlme, aga kui 10-20 minutit rääkida, loksub kõik jälle oma paika. Kuu aega tagasi tundsin seda päris tihti, et kui sain eesti keelt kellegagi rääkida, sain end tõeliselt lõdvaks lasta, ei pidanud midagi mõtlema, sõnad tuli ilma vaevata(ning kontrast oli tol eriti suur, iga päev hollandi keelt püüdes rääkida, mitte kõiki reegleid mõistes, olin ikka päris läbi), Nüüd ei tunnegi nii suurt vahet, muidugi vahe on, aga see on väiksem ja see on lahe! No ja muidugi, peale mõnusalt pikka Skype'i kõne või kui olen teiste armsate eestlastega siin kokku saanud, on järnevatel päevadel vaja veidi pingutada, et hollandi keele lainele tagasi saada, mõnikord lipsab suust välja nt "oota" vms ja siis on endal veidi naljakas, aga ainult endal. :D  Kirjutan muidugi eesti keeles, iga päev: sõnumid vanemate ja sõpradega, muidugi ka sügavamad ja olulisemad mõtted mõtlen ma emakeeles, aga tunnen, et see ei mõjuta kuidagi igapäevast hollandikeele suhtlust. Inglise keelt ei kasuta ma enam peaaegu üldse, kui siis vahetusõpilastega suheldes(kuigi nendegagi rakendame juba veidi hollandi keelt), see-eest kuulan ma muusikat, vaatan seriaale ja filme, ÕPIN HOLLANDI KEELT inglise keeles, niiet see ei kao ka ilmselt kuhugi. Aga oi kui keeruline oli inglise keelt rääkida, tegime inglise keele tunnis postreid ja pidime neid esitlema, mu peas käis lihtsalt vahetpidamata võitlus, et mis sõna mis keelest ma kasutama pean, tihti lipsasid sisse hollandi keelsed sõnad, ühesõnaga - tere tulemast minu pähe!

Pere, minu pere. Ma olen siin oma 7000 elanikuga pisikeses "külas", oma õhtusöögilaua kindlal kohal, oma kollases toas teki all, nii õnnelik! Mul on mu mamma, kes suunab ja annab nõu, motiveerib ja hoiab, ja mul on mu papa, kes pilkab, ajab naerma ning samal ajal aitab ja toetab alati, ka kõige keerulistemates olukordades. Mul on ka meeletult toredad vahetusõed-vennad, kellega aeg-ajalt kohtume, kuid kes on tõesti mind enda sekka võtnud ja kellega on alati põnev oma maailmavaateid jagada. Eestis on pere hea, siin on pere hea - see on oluline ja hea! (Järgmises postituses kirjutan ma meie jõulude tähistamisest ka!)
Eile, 29. detsembril oli minu Hollandi vanematel 28 aastat abiellumisest, nad on tõesti nii muhedad koos! Hostisa tuli lilledega koju, hostema kinkis uued triiksärgid, õhtust sõime kolmekesi "pannkoogilaevas"(jälle üks tüüpiline Hollandi traditsioon). Lobisesime pereelust, rõõmudest, tegime nalja - üldse, et nad minu kaasa võtsid tähistama, oli suureks aga meeldivaks üllatuseks, aga jah, siin olles olen aru saanud, kui oluline on pere-elu ja kui palju sa saad perelt õppida. Ärge seda unustage!

Iga kord kõike, mida uut enda ja ka maailma kohta olen õppinud, üles kirjutada ei saa, kisuks liiga keeruliseks ära. Mis kindel, selle nelja kuuga olen õppinud tundma täiesti teistsugust, täiesti uute külgedega Eglydit, kellest varem mul õrna aimugi polnud. Eglyd siin naudib elu ja rahulolu, teeb asju ja läheb sinna, kuhu ta tahab ja kuhu tuju minna, naeratab spontaanselt kõigile vastutulijatele, ei tee sääsest elevanti, see loetelu on pikk. Eglyd tunneb ka lõpuks seda tunnet, kui vahetusaasta pole enam raske, kui kõik hakkab ülesmäge minema. Alguses peadki pingutama, oledki tihti väsinud, ei tunne ennast mugavalt, aga - mida YFU kogu aeg ütles, aga mis ma ikka mõtlesin, et kuidas nii saab - umbes jõulude ajal käib klõps ja sa tunned, et sul on energiat, sa ei ole enam pinges ega pea muretsema, mida teised sinust arvavad, sest kõik on sind tundma õppinud ja omaks võtnud, kui sa pole enam vahetusõpilane, vaid nagu iga teine hollandlane. Ja oi kui tore on see, et klassikaaslased kutsuvad mind ise välja, mitte et mina pean kõike plaanid ise välja pakkuma, nt järgmine nädal lähen klassiõdedega kinno ja pizzat sööma ning klassiõde kutsus oma sünnipäevale ka! Seda õnnetunnet mõistad, kui oled vahetusõpilane, ja see on M - E - G - A !!! :)

Kaks päeva peale eelmise postituse kirjutamist tuli mulle Austriast, minu väga väga eriliselt sõbrannalt, mu teiselt, ka vahetusõpilaselt, Mariselt, pakk. Päikesekollane, mis oli täis ainult parimaid Austria maiustusi ja musidest ning headusest pakatavast kirjast. Quote'n veidi omamoodi meie suurt ühist lemmikut Reketit: " Need päevad on alati nii ootamatud, sest sina, su hing, on nii ilus." Ma olen igavesti tänulik, et YFU Eesti meid laagris ühte tuppa kokku pani ning üksteist enne äralendu tundma õppida saime, sest ma kinnitan, käsi südamel, Maris Kiel(kelle blogil hoidke ka kindlasti silma peal!) on üks väga imeline inimene, nii seest kui väljast, minu teine hääl. Sa oled parim, armastan Alpideni ja tagasi!

Erilistest vahetusõpilastest veel. 27. detsember oli üks väga mittetavaline päev. Peale jõule, mis kulgesid samuti väga-väga lõbusalt ja perelähedaselt, kuid siiski olid tunded kõik pahupidi, lahkusid Hollandist vahetusõpilased, kes siia pooleks aastaks tulid, sealhulgas kõige lahedam valge Lõuna-Ameeriklane Taeke(jah me teeme "valget" nalja liiga tihti temaga) ja minu parim sõbranna-vahetusõpilane Rebeca Argentiinast(tema oli tegelikult aasta aega siin, lihtsalt alustas juba selle aasta jaanuarist, nö talveõpilane). Taeke on lihtsalt nii lahe kuju, uskumatult intelligente ja ta inglise aktsent on lausa pai kõrvadele, loodan tõesti temast tulevikus rahvusvahelisel tasandil midagi kuulda, vot siit tuleb asja! Kui rongist välja astusin, Amsterdami lennujaamas, tulid kananahk ihule; veider tunne oli olla tagasi, tundus, nagu oleks 3 nädalat tagasi sealt kohvriga koju tulnud, tegelikult juba 4 ja pool kuud tagasi..
Taeket tulid saatma ka Vaiva(leedukas) ja Aisling(austrialane), kellega koos suundusime edasi võileiba sööma ja hiljem Amsterdami kolama. Siis kohtusin Catalinaga(tšiilikas), et minna tagasi lennujaama, et hüvasti jätta Rebecaga.
Mõelge nüüd ise - te lähete entusiastliku ja rohelisena uue keele ja keskkonnaga riiki aastaks elama/õppima ning esimesed inimesed, keda peale vahetuspere tundma õpite, on teised vahetusõpilased, kellega saad jagada muresid ja kes sind mõistavad, sest nad on sama supi sees. Õppisime üksteist tundma ja igaüks leidis oma inimesed, omasugused, kellega koos vahetusaastale vastu minna; mina lisaks oma Balti riikide ja muule Euroopa rahvale sain esimeses YFU laagris väga hästi läbi ka Rebecaga. Muidugi, ta oli juba pool aastat Hollandit avastanud, teadis palju, aitas mu muresid lahendada ja andis küsimustele vastuseid; lihtsalt oli(siiamaani on) minu inimene. Avastasime siis, et ta elab Zwolles ja lubasime uuesti kokku saada. Seda me tegime, korduvalt: nutsime, kallistasime, jagasime mõtteid, avastasime Hollandit, sõime jäätist ja kibbelingi. Lihtsalt üks väga ilus aeg ja väga ilus inimene.
Aga lennujaama tegevus: kui Rebeca lõpuks perega saabus, oli endal ka pabin sees. Läksin teda kallistama, samal ajal juba tundes, kui väga ma jään teda igatsema ja kui emotsionaalne see päev saab olema. Tegin Rebecale ka kaardi koos meie esimese pildiga, mille peale seda kallistust üle andsin. Kui check-in tal tehtud sai, läksime kogu tema perega veel viimast korda koos Hollandi krokette ja juustuvõileibu sööma, kõrval šokolaadipiim(mis tegelikult kindel kakao aga otsetõlge siinkohal). Kui jõudis kätte hüvastijätu aeg, tulid kõikidel pereliikmetel pisarad silma, ka minul. Mõtlesin kaua hiljem selle olukorra üle, rõõmus ja kurb korraga. Ilmselt teeb teadmatus palju haiget, millal ja kas üldse tulevikus üksteist näeme, muidugi meenus lennujaamas seistes ka teadmine, et aeg läheb VÄGA kiirelt, igat hetke tuleb nautida, teha asju, mida sa päriselt tahad teha, hoida ja kallistada lähedasi, kes su ümber, kuni veel võimalus on - see ei kehti ainult vahetusaasta kohta!! Igatahes, ma olen tänulik iga hetke eest, mille sain Rebecaga koos veeta ja absoluutselt kõike jagada, praegu tema peale mõeldes tunnen ikka veel veidi raskelt, üksikult. Siiski, lubasin endale, et ühel päeval astuvad minu jalad ka Argentiina pinnale ja kallistavad teda jälle. No ning tegelikult on ju uhke värk; ma olen eestlane, (kes elab Hollandis), ja kelle parim sõber on Argentiinlane, eksole?!

Sellest postitusest tuli jälle tunnete-emotsioonide postitus, midagi sellist. Ilmselt järgmine postitus leiab päevavalgust lähipäevadel, kus rohkem pilte ja kirjeldusi, mida toredat ma novembri ja detsembri jooksul teinud olen.
"See postitus on sama kaootiline kui ma ise"

Eglyd

---------------------------------------------

Ik begon om deze blogpost op maandag, 5 december, Sinterklaas, te schrijven. Ik vierde Sinterklaas niet, mijn familie hier doet het niet, jammer heh? Nou ja ik heb aan de Sinterklaas loop mee gedaan en heel heel heel veel pepernoten gegeten - en trouwens ik schrijf deze blogbost ook nu met pepernoten pakje met truffel naast me - ik kan Sinterklaas heel goed ook alleen, met mezelf, ook na de Sinterklaas, vieren. Gezelligheid.

Hoe dan ook, ik ben hier al voor 4 en half maanden geweest, andere 6 en half maanden om van mijn nieuwe thuisland te genieten. G E K !! Ik wil meer blogposten schrijven maar ik was(niet meer, het is vakantie, lekker uitslapen en niks doen elke dag, ik vind het prima zo!) echt druk hoor, druk met het leven! Nee, eigenlijk, december was best wel druk omdat wij op de laatste schoolweek de toetsweek hadden en ik heb alle toetsen meegedaan, de Nederlandse versies. Ik was eigenlijk heel erg verbaasd want ik snapte zo veel, bijna alle oefeningen, niet dat ik wist alle antwoorden hoor, maar ik snapte en dat is belangrijker, toch? Het voelde zo gewoon, de toetsweek bedoel ik; ik leerde zoals heb ik dat in Estland gedaan, ik heb niet veel zorgen gemaakt, rustige denken en opschrijven wat ik weet. En alles kwam vast heel goed! Ik heb 6.1 voor wiskunde een 6.5 voor maatschappij gekregen - voldoende cijfers - al een FEESTJE! :D

Ik was ook druk bezig met kerst cadeaus kopen en maken. Ik heb twee dozen vol van lekkere Nederlandse stroopwafels, pepernoten, speculaas, satésaus en andere cadeaus voor mijn Estlandse familie gestuurd, ook een cadeaus voor mijn gastgezin gemaakt. Ik vind het altijd heel erg leuk om cadeaus en verrassingen maken, als mensen rond mij zijn blij, ben ik ook helemaal blij!

Het gaat super goed met mijn Nederlands. Na 4 en half maanden begrijp ik (bijna) alles, natuurlijk snap ik niet alle woorden hoor, maar ik begrijp wat mensen praten op school, in de stad, in de train, wat staat in de krant en ik kan over alles wat ik wil in Nederlandse taal praten, ik vind het echt vet! Ik herinner deze eerste dagen op school, de eerste maanden, toen ik snapte helemaal niks, ik hoorde mensen praten en snapte geen woord.. Ik had/nog steeds heb alleen 1 "leer Nederlands" boek, mijn beste vriendin Google translate en heel veel motivatie, deze heb ik gebruikte om Nederlands te leren. Dus alles kan, zelfs als het lijkt niet zo, als het klinkt onmogelijk. Als je wilt het graag, dan kan je het!!!! (motivatie-zaterdag)

En mijn gastgezin, ah ik hou zo veel van hen! Ik heb de leukste mamma, wie geeft me altijd beste advies, zorgt voor mij en motiveert me, en papa, wie plaagt me, maakt me blij en geeft hulp en advies altijd als het noodzakelijk is. Ik heb ook hele leuke gastzussen-broers, met wie voel ik me thuis, zoiets dat ik ben ook een van de echte kinderen, het is hartstikke gezellig! Lang zal de familie Jansen leven!
NB zij hadden 2 dagen geleden een trouwdag, 28 jaar samen! Wij hebben dat in een pannenkoekenschip gevierd, het was heeeerlijk, ook echt Nederlands hoor. Het is zo leuk om te zien hoe blij zijn ze samen, hoe zij lachen en hulpen elkaar, wat een mooie paar!

Twee dagen later toen heb ik de laatste blogpost geschreven, kreeg ik een pakje van Oostenrijk, van mijn beste vriendin Maris, wie is nu ook een uitwisseling student. Het was doos vol van lekkerste Oostenrijkse wafels, chocola, snoepjes, en een heel lange maar hartstikke mooi brief van haar. Ik ben heel blij dat ik heb een vriendin als haar, echt schat! Maakt niet uit dat wij zijn nu ver weg van elkaar, wij kunnen altijd elkaar vertrouwen, van elkaar een advies vragen, elkaar bellen en lachen of huilen, gelukkig is er Internet! :D

Wat meer over goede vriendinnen. Op 27 december ging Rebeca, ook mijn beste vriendin(ook een uitwisseling student) terug naar huis, naar Argentinie, haar uitwisseling jaar werd afgelopen. Het was zo erg om haar doei te zeggen, zonder te weten wanneer gaan wij elkaar opnieuw om te zien, hoe zeg je eigenlijk doei voor jou beste vriendin?!
Ik heb samen met haar familie in de vliegveld kroket- en kaasbroodjes gegeten, het was Rebeca's idee en ik snap het helemaal! :D Echt Nederland hoor!
Ik ga haar echt nooit vergeten, wij hebben alles met elkaar verdeeld, samen gelachen, lekkerste Nederlandse eten genoten van, zij heeft me ook heel veel geholpen. Zij heeft een special plekje in mijn hart!
Natuurlijk heb ik in de vliegveld gehuild, het was best wel lastig. Maar ik dacht dat er zijn ook goede kanten van deze situatie: denk maar, eigenlijk is het zo leuk en best wel gek, dat ik heb een beste vriendin wie komt uit Argentinie en als ik wil in de toekomst naar Zuid-Amerika reizen, heb ik een buddy om mij te wachten, lekker toch?!

Ik leer elke dag iets nieuws over het wereld, over Nederlandse cultuur, ook over Estlandse cultuur, over mensen, over mezelf. Nu weet ik het heel goed dat het is heel belangrijk om te genieten van dingen wat je doet, naar plaatsen wat je interessant of mooi vindt om te gaan en voor mensen wie ken je niet om te glimlach. Nou het klinkt super logisch maar het kost zo veel energie om zo te bestaan. Ik heb dat hier heel goed geleerd, ik leer nog steeds hoor. Oftewel, te veel over nadenken is niet gezond, doe maar wat vind je de leukste en alles komt vast goed!

Wat weet ik ook nu, is dat 1) broodjes zijn de beste kleine maaltijd, vooral met pindakaas 2) dat is belangrijk om voorzichtig te zijn als je ontmoet een Nederlander, wie leren in BSM een judo dus wij kunnen jullie heel gemakkelijk werpen en in een houdgreep vasthouden 3) het leven is net als een frikandel - je moet het speciaal maken

Groe(n)ten,
Eglyd

Truth from Rebeca

Little bit from Maris pack

 I sent also a really Dutchy package to Maris; this is her sad stroopwafels story

Good photos fro describing these last 2 months

MY FAMILY!!!

Love to this girl is deep and beautiful, oh what a girl!

Winter what's up?

Definitely my favourite "made in fryer machine" food - kibbeling

And little bit of REAL Dutch weather

Went to see Hasselt from a old church tower - mooi!

Doing and thinking

Ah, lõpuks ometi nädalavahetus. Puhkepaus! Arvuti süles ja veidi Eesti komme kõrval laua peal - on (jälle) aeg edasilükkamise lõpetada ja uus blogipostitus valmis kirjutada.

Kuidas mul läheb? Hetkel suurepäraselt, paremini minna ei saa. Võib-olla, kui te seda sama küsimust homme küsiksite, oleks vastus täiesti teine, nagu näiteks "midagi ei edene, ma olen kurb, väsinud ja laiskus kipub aina kallale." Selline on elu vahetusõpilasena, emotsioonid võivad päeva jooksul mitu korda positiivsest negatiivseks ja vastupidi muutuda. Tegelikult kirjutasin postituse mustandisse, et sa ei saa nende tunnete parandamiseks midagi teha ega neid tagasi hoida. Hiljem mõtlesin, et saab ikka küll. Jah, tagasi ei tohi tundeid hoida, muidu kasvavad nad ainult suuremaks, aga ainus, kes neid paremaks muuta saab, oled sina ise! Igatahes, tunnete kohapealt, siin(vahetusaastal) olles ongi tavaline, et oled mõnikord õnnelik, mõnikord on kõik kohutav, mõnikord mõtled ainult sellele, et saaks koju voodisse magama, teine kord tulevad jälle külmavärinad, kui meenub et pead varsti kõige hea ja ilusaga hüvasti jätma. Õnneks on praegu tunded positiivse poole peal, mööduv nädal oli vägagi meeldiv, loodetavasti läheb sama radapidi edasi.

Oi te ei kujuta ette kui keeruline mul seda blogipostitust eesti keeles kirjutada oli, hollandikeelne läks palju ladusamalt! :D

Eelmisel laupäeval, 5. novembril, tegime üheskoos vahetusõpilastega Almeres teadmata nimega koolis hollandi keeletesti, mille YFU oli kokku pannud, tahtsid meie arengut näha. Meid jagati 3 erinevasse rühma ning iga rühm tegi erineva raskusastmega keeletesti: 1. grupp, kus olid need vahetusõpilased, kellel oli juba varasemalt hollandi keelega kokkupuuteid olnud või kellel seda lihtsalt lihtsam õppida oli(nt saksa keele rääkijad ja belglased), tegi nö kõige keerulisemat testi, 2. grupile mõeldud test oli keskmise raskusastmega ja 3. kõige lihtsam. Keeletest koosnes 3st osast: kirjutamine, lugemine ja rääkimine. Mina olin 3. grupis, mis mind ausalt öeldes üsna kurvaks tegi, sest ma teadsin, et olen tublisti keelt õppinud ja suudan rohkem kohalikku keelt rääkida ja mõista kui seda kõige lihtsamaks testiks vaja oli. Igatahes, minu grupp alustas rääkimistestiga.  Kui sisenesin klassi, kus test toimus, ütles YFU vabatahtlik juba kohe, et ta teab, et ma räägin väga hästi Hollandi keelt ning laseb mul grupp 2. testi teha! Ma ei tea, kust ta seda teadis või kuulis, et ma keelt räägin, aga mind tegi see väga rõõmsaks, seda ma ju tahtsingi! Rääkimistestis pidin kirjeldama oma esimest koolipäeva siin riigis, mainima asju, mis on hollandi keele juures keerulised ja mis Hollandi juures veidrad on, ja rääkima hobidest. Lugemistestis pidime lugema kahte kirjatükki ja küsimustele vastama ning kirjutamise osas oma unistuste päeva kirjeldama, lauseid moodustama ja meili sõbrale kirjutama(meil, nii vanakool).
Test läks üldiselt väga edukalt, grupp 2. test oli mulle täpselt sobiv, mitte liiga raske ja mitte liiga kerge ka. Tegin ainult 2 viga ning need olid ka sellised, kus olin õige ja vale variandi vahel(ning LOOMULIKULT valisin ma vale variandi, aga see selleks). Peale testi tänasin veelkord YFU vabatahtlikku võimaluse eest keerulisemat testi teha, ma olin tõesti väga tänulik!

Peale testi toimus kooliruumides üks väga eriline söömaaeg - söömaaeg, kus igaüks oli midagi maitsvat oma riigi toidumenüüst valmistanud. Oli Aasia nuudleid ja sushit, nachosid ja quacamolet Mehhikost, küpsetisi Ladina riikidest, kuid maitseelamused, mis minu mällu igaveseks sellest söömingust jäävad, olid eestlaste tehtud kartulisalat ja vinegrett, no nii kodu!!! Ise tegin kirjut koera, üllatavalt hea tuli välja, ma tavaliselt ei ole köögis nii osav, küllap mängisid Eesti muld ja Eesti süda rolli! Aga no isegi praegu hakkab suu vett jooksma, kui mõtlen nendele salatitele. Varsti söön. Aitäh Triinu ja Olja! ;)

Aga mis oli kõige parem osa keeletesti juures(lisaks söögile oli midagi veel paremat?!)? Loomulikult vahetusõpilaste taasühinemine!! Nii nii tore oli kõiki jälle koos näha, paljud on juba nii omaks saanud! Lemmikud eestlased, Balti riikide taasühinemine + Moldova kutt sest ta ikka peaaegu oma(Russian heart), Rebeca Argentiinast.. Peale testi jäime koos sakslaste, austerlase, ungarlase, lätlaste ja lõuna-aafriklasega linna avastama, no ei ole lahedamaid inimesi, naersin jälle ühe rea sixpackist juurde! Väga lahe seltskond meil siin koos! Uhke värk.

Olen Hollandis koos kõige hea ja paremaga (mõtlen toitu loomulikult) juba täpselt 3 kuud pesitsenud, aeg läheb liiiiiga kiiresti! Tunnen ennast iga päevaga aina rohkem kohalikuna; tunnen oma kodulinna, olen rattasõidus päris osav, räägin igapäevaselt hollandi keelt ning kui mustale leivale ja metsale ei mõtle, ongi tunne, et "ma pole turist, ma elan siin". Ning muidugi on mõnikord igatsus hinges, kuid sellega saab elada, see on rohkem sellist tüüpi igatsus, mis näitab, millest sa hoolid ja mis sulle oluline, mida sa väärtustad nüüd rohkem kui enne. Hea igatsus, ütleksin. Mina igatsen pere ja sõpru, igatsen kallistamist(hollandlased EI kallista üksteist!!!), igatsen musta leiva konstantset olemasolu, igatsen sooja koolitoitu ja üldse SOOJA LÕUNASÖÖKI, igatsen metsa, igatsen selliseid hetki, kus istud üksi, sööd lõunat üksi ja mitte keegi ei tee sellest järeldusi. Just nimelt, siin riigis on väga oluline, et sul seltskond ümber on, kui sa lõunat sööd. Oleme seda teiste eestlastega arutanud, aga jah, teadmata põhjustel on selline tegevus siin riigis tabu. Mõnikord tunnen ma lihtsalt, et täna ei jaksa inimesi, kellega koos süüa, massi seast otsida ega kõigest hingest sotsiaalne olla, mõnikord naudin iseenda meeldivat seltskonda palju rohkem, on kergem. Aga noh, vahetusaasta ei peagi kerge olema! ;) Õnneks leian tavaliselt ikka armsad ja toredad tüdrukud rahva seast üles, kes alati vastu võtavad. Ja seda olen ma ka õppinud, et mõnikord on samuti mõnus lihtsalt teiste klassikaaslatega koos istuda, mitte midagi rääkimata, süüa, kuulata, olla. Alati ei peagi kõigest jõust pingutama, et juttu kogu aeg ise üleval hoida. Kui hakkad ise vabamalt võtma, hakkab kõik vabamaks ja nauditavamaks minema.

Täna mõistin ma jällegi ühte osakest maailmast, eelmise teema jätkuks sobiv. Vahel ikka vingusin, et nii raske on koolis omaks saada, see võtab palju energiat, ainult oodata ja loota, et homme läheb paremaks, see tüütab ka ära. Aga siis mõtlesin ma uuesti, aga seekord mitte ainult endale. Mõelge nüüd ise, sinu lähedale koolis hoiab keegi tüdruk, kes räägib longates kohalikku keelt ja kes tuli välismaalt aastaks sinu riiki ja kultuuri avastama, Hollandi suurim fänn. Sa võtad ta vastu, pakud plaane välja ning peale paari kuud hakkad temaga suhtlema kui kohalikuga, räägid igapäevastest asjadest, küsid koduse töö kohta, gossip'id õpetajaid - ma nii hindan neid klassikaaslasi ja seda, kuidas nad mind on tasapisi omaks võtnud, see nõuab ka neile, mitte ainult vahetusõpilasele endale, mugavustsoonist välja tulemist. Suhtun neisse nüüd teistmoodi, suhtun ellu teismoodi, uskumatu kui palju saab väike mõte inimest muuta.

Uus teema. Viimase kuu jooksul pole ma väga palju ringi reisinud, olen rohkem oma kodulinnale ja Zwollele truuks jäänud. Siiski, ühel pühapäeval sai rongi peale hüpatud ja veidi Hollandit avastatud - ma käisin 30. oktoobril (jah, see kuupäev on oluline) Hollandi "otsas" Maastrichtis, kus kohtusin ühe väga väga erilise ja olulise EESTLASE Kariniga!!
Karin oli see inimene, kes mind kõige rohkem innustas vahetusaastale minema(ta käis 2011/12 USAs ning temast olen ka blogis varem kirjutanud ), ta andis alati väga palju nõu ning oli toeks. Tutvusime ETV tütarlastekooris. Kui kuulsin, et ta oma dirigeerimiskursustega Hollandisse, kuigi minu kodulinnast 4 tunni kaugusele, Maastrichti, tuleb, olin ma valmis tema nägemise nimel need 4 tundi kohale ja hiljem tagasi ette võtma. Nii ma siis läksingi ja oi kui õnnelik ma olin, kui ma HEMA kohvikus istudes eestikeelset hüüdu kuulsin! Ah tõesti, see oli nii hea päev, ainult positiivsed tunded! Kontsert, kus Karin ka koori juhatas, oli võimas, Maastricht meeletult ilus ja maagiline linn, polnud üldse Hollandlik, ja loomulikult fakt, et sain terve päeva eesti keeles juttu puhuda ning vastused kõikidele küsimustele, mis mind eriti vahetusaastaga seoses olid painanud. Tekkis küll tunne, nagu oleks lihtsalt Kariniga Eestis kohvile läinud, kodune tunne! Karin tõi mulle ka Kirju Koera komme ja Kalevi šokolaadi, no kas saab veel paremaks minna(ise tegin talle ka väikese pakikese kirja ja stroopvahvlitega ning tutvustasin pepernoteneid)?! Õhtul rongijaama tagasi suundudes ei tahtnud uskudagi, et ma ei näe Karinit nüüd järgmised 9 kuud, aga kindel on see, et tema ei lähe mul meelest! Kallid sulle, kõige lahedam Karin!!

Lisaks Karinile Maastrichtis tuli Eesti veelkord minu juurde, Hasseltisse. Lausa kahel korral, ausaltöeldes, aga see-eest paki kujul. Esimene kord tuli nö "tervislik pakk" minu parimalt sõbrannalt Emmalt, ta tõesti tunneb mind hästi, suured kallid ja musid!! Pakis olid Fazeri näkileivad päevalilleseemnetega, 3 ampstükki, mustsõstrad tumedas šokolaadis, vegan kommid(sest Emma toetab ise ka veganlust ja on innukas järgija), kiri ja üks raamat lugemiseks. Ma tõesti igatsen lugemist ja teeks seda tihedamini, aga mul ei ole lihtsalt nii palju vaba aega. Loodetavasti on mul millagi võimalus, mõnusat sooja teki vahel olles, aeg maha võtta ja lugeda.. :)
Teine pakk tuli mu ema perelt, super-super pakk! Oi kuidas ma armastan Eestit! Pakist leidsin Muhu käsitöö (musta) leiva, kaks pakki taas Fazeri näkileibu(mis on väga hea, sest eelmine pakk saigi otsa), mett, kama, kamatahvli vaarika ja mustsõstardega, sussišokolaadi ja mis et kõige erilisem, Miglé kommid(tegelikult Leedu kommid)!! Kasvasin nende kommidega üles, Maxima kuld, viimane kord sõin neid vist väga mitu kuud enne vahetusaastat. Kui mulle tuli küsimus, mis ma oma pakki tahaksin, tulid need kommid meelde ja tekkis isu, ma ei mäletanudki, et need nii head olid!!! Saatsin foto ka YFU Baltic Squadi gruppi ja vastukaja oli võimaaas! Mõnikord tõesti mõtlen, et kui tagasi Eestis olen, lähen Maximasse ja ostan kohukesi, keefirit, musta leiba, pelmeene, hapukoort, Vene ja Balti riikide komme, kartulisalatit, vinegretti, punast lihasalatit, odavat tervislikku toitu.. Okei okei saan nüüd oma toidufetishist üle, pakk. Pakis oli veel kiri ja minu väikse õe joonistused, nii nunnu, tõsiselt armas, teile ka kallid!!

Üks oluline kuupäev veel. 2. novembril sõitsin esimest korda paduvihmas rattaga kooli. Tegelikult on meil, selle aasta vahetusõpilastel, vedanud: august ja september olid väga soojad ning oktoober oli kuiv, see pole väga Hollandi moodi kas teate?! ;) Igatahes, see oli ikka omamoodi kogemus; vihm ja tuul korraga, vihmajope ja -püksid jalas ning kui oled prillikandja nagu mina, no siis on veel naljakam, sest prillidest pole sul kasu. Õnneks jäi poolel teel kooli vihm järele, aga peale tunde koju tagasi sõites, ikka veel hommikuvihmast niisked riided seljas, ei olnud väga gezellig. Ning siis kogesin ma uuesti tüüpilist Hollandit: päike paistab, on mõnus ilm, ja siis järgmine hetk tuleb eikuskilt paduvihm ja ei saa otsa ka. Nii ma siis sõitsin koju, taaskord pool teed ilusa ja pool teed tavalise Hollandi ilmaga. Never forget it.

Veidi ka koolist, õppimisest. Kirjutasin eelmises blogipostituses, et tegin esimese perioodi lõpus mõned testid kaasa, osad inglise keeles, osad hollandi keeles ja sama materjali peale, mis teised kohalikud. Nüüd tean ma hindeid ka: inglise keele eest ma hinnet ei saanud, liiga nõrk töö, ups, aga see sisaldas niikuinii väga palju tõlkimist ja tase oli väga kõrge, kunsti tõlkimine 7.5, religioon 8, matemaatika 7.8, mis oli klassi üks kõrgemaid tulemusi, olin meeldivalt üllatunud, ja muusika 8.2!! Muusika testi hinne üllatas mind enim, isegi õpetaja oli positiivselt üllatunud ning kiitis mind hästi palju. Test oli kõik hollandi keeles, kuulamine ja teooria, materjali oli palju, aga ma tõesti õppisin, ja ausalt õeldes suure õhinaga. Praegu teeme muusikatunnis nö uusi versioone/covereid erinevatest lauludest ning mina olen grupis nelja ekstravinge ja lõbusa klassikaaslasega, laulame a capellas "Hallelujah't", naudin igat sekundit koolikooris ja võibolla saan laulda ka Hollandi üleriigilises noortekooris, eks näeb, loodetavasti. Igatahes, muusika on minu meelistegevus ning musitseerides tunnen ennast tõesti kui oma mugavustsoonis. Ja see meeldib mulle. Ja lõpetuseks testidele, esimese perioodi lõetasin vist päris edukalt, pikk pai endale(sest keegi peab seda ju tegema).

Väike motivatsioonirubriik ka. Möödunud teisipäeval sai mu ühiskonnaõpetaja lõpuks teada, et oskan juba hollandi keelt rääkida jne, lisasin veel tunnis, et proovin tunnitööd ka siis kaasa teha. Õpetaja ütles, et tubli ja edu ning siis lisas inglise keeles lause: "try before you die". Palju naeru ja veel rohkem motivatsiooni, lähtun nüüdsest selle lause järgi elus.

Edu teile Eestisse, kuigi mul pole õrna aimugi, mis teil seal praegu toimub, kes peaminister on, kas lumi on ikka veel maas. Aga edu,
Eglyd

-------------- PHOTOS ARE IN THE END OF THE BLOG POST! :)

Ah, eindelijk weekend. Ik had lange week op school, nu is de tijd voor rust (op de bank).

Dus, hoe gaat het met me? Nu, prima, kan niet beter. Misschien als jullie mij morgen dezelfde vraag opnieuw vragen, de antwoord is "het gaat heel slecht, ik voel me verdrietig, moe en lui". Nou, deze soort van gevoelen komen vaak, maar de enige persoon wie kan deze op elk moment veranderen, dit ben ik. Ja, natuurlijk kan je soms jezelf slecht voelen, het is normaal in het leven van de uitwisseling studenten, maar zorgen moet jij doen, niet maken, toch? Gelukkig kan ik hier mezelf gemakkelijk opnieuw blij maken: ik moet gelukkige gedachten te denken, mezelf te motiveren en te omringen met leuke mensen, het is echt simpel! Ik wil het en ik kan het! :)

Op zaterdag, 05.11, had ik taaltoets. Het was voor alle YFU uitwisseling studenten, wie heeft hier, in Nederland, gekomen. Wij moeten in Nederlandse taal spreken, schrijven en lezen. Daar zijn 3 verschillende toetsen: 1. was de moeilijkste, 2. was de middelste en 3. was de makkelijkste en eerste was ik in de 3. groep. Nou, ik was een beetje teleurgesteld dat ik moest de makkelijkste toets te maken, ik wist dat ik kan meer Nederlandse taal praten en begrijpen dat ik heb voor toets 3 nodig. Gelukkig, als ik heb met spreken toets begonnen, vroeg de vrijwilliger van YFU, wie heeft de spreken toets voor mij gedaan, waarom zit ik op 3. groep toen ik kan zo goed Nederlandse taal praten, ik moet de 2. toets doen. En zo had ik de kans om moeilijker toets te doen, wat was eigenlijk goed want deze toets was precies voor mij: niet zo moeilijk en ook niet zo makkelijk! Maximale score in elke categorie was ++ (dan kwamen +, -, --) en ik had + voor lezen(ik had 2 foutjes, maar deze waren deze soort van foutjes wanneer ik was tussen juist en onjuist opties en NATUURLIJK heb ik de onjuist optie gekozen, nou ik was ten minste bijna juist), ++ voor schrijven en ++++ voor spreken(haha ja ik ken het dat het is eigenlijk onmogelijk maar misschien was ik ++++ voor spreken waard ;) ).

Maar een beetje over de dag zelf. Ik heb alle uitwisseling studenten gezien, ah ik heb deze mensen gemist! Mensen van Duitsland, Argentinië, Zuid-Afrika, Hongarije, Oostenrijk, Baltische landen en vooral meisjes van Estland, zij voelen dezelfde als ik, zij moesten samen nieuwe taal leren en in nieuw land voor één jaar leven, wij kunnen samen over alles praten, ik vind dit de leukste! Wat meer, elke student moesten iets van hun eigen land klaar te maken, wat wij konden samen na de toets eten. Alles waren zo lekker - aardappelsalade en vinaigrette van Estland, kookjes van Letland en Chile, quacamole van Mexico, sushi van Japan, ALLES!! Wij hebben gepraat en gelachen en elkaar geplaagd, maar voor ons is het normaal, grappig! Deze mensen zijn ook mijn familie, mijn broers en zusters, knuffels en kusjes aan jullie!!

Ik ben hier, in Nederland, bijna voor 3 maand geweest, de tijd gaat zo snel voorbij!! Ik voel me bijna als lokaal, ken mijn stad, fiets elke dag, zit op Nederlandse school, begrijp bijna alles, ik ben omringd door heel leuke mensen van school, ik voel me blij! Alles komt goed!

Nu ken ik de cijfers voor mijn toetsen: Engels "onder 1 of zo" want het was te slecht voor cijfer :D , godsdienst 8 , wiskunde 7.8 , kunst 7.5 en muziek 8.2! De muziek cijfer is gek, ik kan het niet geloven!!! De toets was al in Nederlands, ik voel me zo trots haha! De leraar heeft ook gezegd dat ik heb heel goed mijn toets gedaan, hij was ook verrast. Leuk!
Vorige week dinsdag heb ik ook iets nieuw geprobeerd, ik heb een auditie voor een Grote Avond in mijn school gedaan. Wat is Grote Avond? Het is een evenement in mijn school, in Greijdanus Zwolle, een toneelstuk, waarin studenten van onze school zingen en toneelspelen en dansen, elke jaar verschillend verhaal. Ik moest met 2 andere meisjes een stuk te toneelspelen, het was zo grappig, vooral de thema - gevangenen in de cel. Ja, het was in Nederlandse taal, maar ik heb mijn best gedaan, hopelijk klonk ik als een echt Nederlands! Ik zal niet verdrietig worden als ik kan niet deelnemen, ik heb ten minste geprobeerd en dat is belangrijk!

Oh weet jullie wat?! Op woensdag, 02.11(ja het is belangrijke datum), heb ik voor de eerste keer met echt Nederlandse weer naar school gefietst - met regen en tegenwind!! Ja, ik had geluk, het weer in september was heel warm(elke dag +30) en op oktober regende zelden. Ik droeg mijn regenjas en mijn regebroek, ik voelde lelijk maar ik was niet nat!! En als ik heb terug na school gekomen, zon scheen en zo, het begon te regenen hoewel daar zijn geen wolken in de hemel! Zo Nederland haha!

Ik heb niet voor een lange tijd in Nederland gereisd eigenlijk, ik moet dat meer doen, het is altijd leuk. Anderzijds, mijn laatste reis was zoooo bijzonder en prachtig, ik ben naar Maastricht geweest en ik heb mijn heel goede ESTLANDSE vriendin daar ontmoet! De vriendin van mij, Karin, was de meisje wie heeft mij gemotiveerd en met alle uitwisseling jaar dingen geholpen, zij is ook naar de uitwisseling jaar geweest, 2011-12 in Verenigde Staten van Amerika, dus wij kunnen samen ook over de gevoelen als jij een uitwisseling student bent praten.
Zij had een dirigentencursus in Maastricht en het maakte niet uit dat mijn trein rit was 4 uur lang(en daarna dezelfde tijd terug), Karin is bijzonder meisje en ik wilde haar zien. Uiteindelijk, deze 8 uur met de trein waren het waard! Wij hebben in HEMA ontmoet(natuurlijk in HEMA, want daar was vrij Wi-Fi), aanvankelijk was het zo moeilijk om Ests taal en in het echt leven te praten, later was het niet meer een probleem.
De concert was ook heel prachtig, ik vind klassieke muziek heel mooi, vooral toen Estlandse meisje maakt het! Na de concert hebben wij in een leuke cafe gezeten en gepraat. Ik mis het al!! En ik heb Estlandse chocola en snoepjes gekregen, lekker! En Maastricht is ook echt mooi, het lijkt meer erop als een stad in Frankrijk niet een stad in Nederlandse. Verschillend maar echt bijzonder. Het was ook heel warm op deze dag, alles was goed op deze dag!! Dank je Karin voor alles! Kusjes!

Ik mis Estland, toch? Natuurlijk, maar niet altijd. Soms. Soms mis ik mijn ouders, niet dat mijn Nederlandse ouders zijn slecht, nee zij zijn echt leuke ouders, maar soms wil ik dat mijn ouders van Estland konden ook hier wonen. Soms mis ik Estlandse eten en vooral warme lunchen, soms mijn vriendinnen, soms het makkelijker leven, soms de echt Estlandse bos. Maar leven hier is ook leuk! Ik kan elke dag fietsen(het is niet leuk met regen en wind, jullie weten wel), Nederlandse eten eten, Nederlandse taal praten, ik kan hier wonen en mijn droom, uitwisseling jaar in stroopwafels land, werd werkelijkheid. Nederlands is ook nu mijn vaderland, mijn roots liggen in Estland, maar mijn hart blijft in Nederland. Ik hou dit land zo veel als Estland, echt waar!

Vorige week heb ik een pakje van mijn beste vriendin van Estland gekregen, een gezond paketje! Wat wil je nog meer? Daarin waren zwart brood knäckebröd, 3 rauw eten bar's, Vegan snoepjes(omdat mijn beste vriendin is vegan), zwarte bessen in chocolade en natuurlijk een brief! Dank je wel, lieve Emma!
UPDATE! Ik kreeg een nieuwe pakje van mijn moeder gezin! Een pakje vol (natuurlijk) echt Estlandse zwart brood, 2 pakjes zwart broodje snakjes(zwart brood is het leven haha), kama - het is een mengsel van de verschillende meelsoorten, normaal eten wij deze met yogurt of andere melkproducten - en kamachocola met framboos en zwarte bes, beetje kerst chocola en mijn favourite snoepjes van mijn kindertijd, eigenlijk Litouwen snoepjes, ah wat lekker! Mijn kleine zusje trok sommige foto's voor mij, wat schatje! Ik voel me opnieuw blij!

Dat is echt leuk, jongens. Het was heel gemakkelijk om deze blog post in Nederlandse taal te schrijven, ik moest allen sommige woorden vertalen. Nou, natuurlijk staan hier foutjes en de grammatica is misschien niet zo goed maar ik hoop dat jullie kunnen deze blog post begrijpen!

Tot zo, try before you die,
Eglyd

The camp

Maastricht!

Black breaaad

My Italian sister, ik hou van jou!!

 Ütle hernesupp!

Best socks I've ever had!

This is life!!

Suprise-birthday pack for my best friend in Italy!

My home <3

All what I've learned here

Täna õppisin, kuidas käterätikuid ilusti kokku voltida, no ikka üldse ei edene sellega, minust koduperenaist küll ei saa. Hea külg rätikute voltimisel oli aga see, et mul tekkis tuju uus blogipostitus kirjutada - kirja panna mõned asjad ja mõtted, mis ma siin Hollandis olen kahe kuu jooksul õppinud ja mõistnud.
(ma vabandan kui see postitus mingeid mõtteid varasematest kirjutistest kordab, aga tahtsin kõik ühte kokku üles kirjutada)

Kopeerin siia ühe lõigu, millega ma põhjendasin oma soovi minna vahetusaastale: "Tahan õppida ja kogeda väga palju uut. Vahetusaasta paneb mind kindlasti heas mõttes proovile, rebib välja armsast ja turvalisest mugavustsoonist, avardab silmaringi, aitab avastada ja tundma õppida meid ümbritsevat maailma ja seeläbi ise paremaks saada." 
Muidugi sain ma aru, et aasta aega uues keskkonnas elades ja õppides, teadmata alguses keelt, on kindlasti elumuutev kogemus, aga mõistsin selle tõelist olemust alles siin, päris asja sees olles. Muidugi on vahepeal raske, on tõususid ja mõõnasid, aga see on loomulik. Kui pole raske, pole ka arengut ning eesmärkide saavutada soovides ja üldse elus pole kõige olulisem lõpp-produkt, vaid tee, kuidas selleni jõuad, selle raskustest õppimine ja oskus seda teekonda nautida. Pea ees uude keskkonda sukeldudes avastad sa tõelise enda, kohtud uute ja eriliste inimestega ümber maakera ning näed, et maailm pole ainult selline, nagu sina ja sinu kodune keskkond. Arvasin, et ja-ja Eesti ja Holland on mõlemad Euroopas, kliima peaaegu sama, sarnased riigid. Holland on TÄIESTI erinev riik, kõik on siin teine. Ning just sellise tunde nimel aasta hullu panna ongi oluline!

Spordiklubid on mu uued lemmikpaigad. Enne vahetusaastat käisin väga harva jõusaalis ja tegin sporti, liiga kallis ja aega ka polnud. Nüüd olen enda jaoks spordi uuesti leidnud. Kuigi sõidan palju rattaga, tundsin, et tahan veel midagi teha, energiat jääb üle. Läksin võrkpalli, aga ikka sama seis. Mu hostema rääkis mulle kohalikust pisikesest spordiklubist, kus saab käia grupitreeningutes ning jõusaali poole peal vormi tegemas. Lisaks on selles spordiklubis ka mitu personaaltreenerit, kes aitavad aparaate õigesti kasutada ja kes koostavad sulle personaalse kava, lähtudes sinu tuleviku eesmärkidest. Alguses käisin powerjoogas(grupitreeningus) ja paar päeva hiljem jõusaalis, kus mu hostema ja nüüd ka minu personaaltreener mulle ühe eriti tõhusa jõusaalitreeningu tegi.(ps mõlemal korral läksin spontaanselt klubisse ja küsisin informatsiooni, seda ainult hollandi keeles. :) ) Ma pole vist kunagi spordi tegemisest nii vaimustatud olnud, nüüd käin iga nädal vähemalt 2 korda trenni tegemas + powerjooga, kus me ka mediteerime. Jooga on minu jaoks, kuigi varem olin ikka selline rahmeldaja. Õppisin kooli religioonitestiks ka jooga ja mediteerimise mõtet - jooga väljendab inimese soovi ja püüdlust korrastada oma käitumist, põhimõtteid, hoiakut; mediteerimine on viis kuidas oma mõtteid tühjendada ja pea puhtaks saada, kui see olek saavutatud, saab selgeks see, mis on elus oluline.

Ma oskan ilma väärtustada. Seda osa kirjutades istusin ma Starbuckis, rongijaama kõrval, kui õues kallas vihma juba kolmandat tundi järjest. Nägin inimesi ratastega sõitmas ja mõtlesin, et küll mul ikka vedas, et ma ei pidanud tollel päeval rattaga linna sõitma, nagu ma seda kolm eelmist päeva teinud olin. Kuid selline ilm ongi Hollandi ilm, vihm ja vihm ja vastutuul(väga harva puhub tuul samast suunast kust sa tuled). Ja ikka tuleb rattaga sõita, kõigil on olemas vajalikud vihmajoped ja kummikud, ei ole mõtet viriseda. Eestis olin ilma suhtes väga pirtsakas, kui juba jahedamaks läks, oi küll oli vastik ilm, vaatamata sellele, et ma jalutasin 3 min bussi peale ja sõitsin 20 minutit sooja bussiga peaaegu kooli ette. Tõelisest tuulest polnud mul ka aimugi. Nüüd ikka mõtlen, kui pean vastutuulega linna sõitma, et miks ma üldse Eestis ilma kohta midagi halba ütlesin, ning iga kord kui ma elusalt rattaga kooli jõuan, mõtlem ma, et küll olen tubli, et bussi ei võtnud, sest "paha ilm on"(muide kui sul pole siin riigis ühistranspordis sooduskaarti, pead maksma 4.5€ ÜHE OTSA eest, see on minu ainuke motivatsioon, miks ma bussi püüan vältida + rattaga sõites olen väga sportlik ka, kulutan iga päev üle 1000 kcal ainuüksi rattaga kooli ja tagasi vändates!).

Ning tegelikult pole rattaga sõitmine Hollandis üldsegi nii lihtne. Arvasin ka, et ah mis seal ikka, ratta seljas ma püsin, saan hakkama. Ei ole nii, rattasõit Hollandis on hoopis keerukam, rohkem autosid, rohkem rattaid, teised ilmastikutingimused, ratas ja rattur on siin riigis hoopis teise tähendusega kui mujal. Uskumatu, aga nii see on ning kui meenutada minu esimesi päevi rattaga pikemalt ja eriti kesklinnas sõites, olin küll üks paras kaos! :D

Ning kanna alati deodoranti kaasas! Kui sa pead iga hommik 3 kraadise ilmaga peaaegu tund aega kooli sõitma, alguses surnuks külmudes, oled sa kohale jõudes liigagi üles soojenenud ning 4 kihti riideid, mis hommikul selga said pandud, on kõik läbi higistatud. Ning kui sa tahad terve päeva koolis mitte higisena ringi käia ja vahetusriideid ka kaasa ei viitsi võtta, pead sa millegagi oma higi takistama(mu jutt kõlab täpselt nagu mõnest deodorandireklaamist, pean vist tagasitulles reklaamindusse üle minema :D ). Igatahes jah, kõik kasutavad kogu aeg, isegi tundides ja poisid-tüdrukud jagavad deodorante. Mina pole seda varem kogenud, sellist jagamist ja kasutamist, aga ma saan aru, miks kõik seda teevad, hollandlased ju sõidavad ratta mitte bussiga kooli! ;)

Miski ei ületa Eesti muusikat ja Eesti (ning ka Vene) toitu. See on alati nii, et sa ei oska asju väärtustada kuni sa oled eemal või need läinud. Eesti muusikat ma armastan ning kuigi oleks hea, kui ma kuulaks hoopis hollandikeelseid laule, et oma keelevaistu veelgi paremaks muuta, ma ei suuda. Minu lemmikartist Vaiko Eplik avaldas just uue albumi ning iga vaba hetk läheb selle kuulamise peale, liiga andekas muusik! Üldse, Vaiko Epliku laulud muudavad mu alati rõõmsamaks ja rahustavad maha, olen Hollandis oma raskushetkedel Epliku loomingut kuulanud ning alati on see aidanud. Aitäh Vaiko Eplik!  Ning toit!! Võite meenutada mu eelmist postitust, kus kirjutasin oma Vene toidu armastusest, sest sattusin Amsterdamis Vene toidupoodi, aga kõige hingelähedasem on siiski Eesti toit. Eesti must leib, mida ma meeletult meeletult igatsen, erinevad pudrud, Kalevi kommid ja šokolaadid ning te ei kujuta ette, missugune õnnetunne valitses minu sees kui ma reedel Eestist oma perelt paki sain, täis kõiki eelnimetatud asju! Vot see on tõeline armastus!

Ole kannatlik! Kõik õiged asjad ja inimesed ei tule kohe. Unista, ära anna alla ja tööta oma unistuse nimel! Parim on alles ees. (such motivatsioon much wow! )

Bread is always the answer. Inglise keelne pealkiri toob selle õige mõtte paremini esile, aga kui eesti keelde tõlkida, siis sai(mitte leib) on alati lahendus. Igatahes, nagu ma olen varasemaski postituses maininud, et siia tulles olid surmkindel, et minust saiasööjat ei saa, aga kuna kõikidele kohalikele on sai oluliseim hommiku-, lõunasöök ja näljakustutaja, sai õige pea minustki saiasõber.

Oskan väga hästi agendat(päevikut) kasutada, väga hollandlik. Seal kirjas kõik kodutööd, märkmed, tulevikuplaanid jne. Olen hakanud sinna ka oma eesmärke ja motivatsioonikillukesi kirjutama, kasutus on suur ja siis on motivatsioon ka alati üles tõstetud!

 Mõnikord on hea astuda üks samm tagasi, et minna hiljem viis sammu edasi. Üks ilus mõte minu vanematelt, mida ikka meeles pean.


Veidi ka üldiselt minu elust siin.

Praegu on vaheaeg, tegelikult juba vaheaja viimane päev. Nuuks. Aga enne vaheaega oli mul koolis testinädal, kus tuli igas aines test teha. Mina tegin testi viies aines: inglise keel, muusika(täpipealt sama test, hollandikeelne), matemaatika(hollandikeelne, aga poole materjali peale), religioon(pidin Budismist ja Hinduismist inglise keeles kirjutama) ja kunstiajalugu(google translate'i abil hollandikeelse teksti, mis oli post-impressionismi kohta, tõlkimine). Tunnen enda üle uhkust, et proovisin teste teha, eriti hollandikeelseid. Vahet ei ole, kas ma saan hindeks 3 või 8, proovimine on pool võitu! :)

Aga vaheaeg, küll vaheajad on toredad. Ma pole vist kunagi varem vaheaegu nii palju väärtustanud kui praegu, jah, vahetusõpilase elu võtab kohati ikka täitsa läbi ning loomulikult on alati raske peale mõnusat suve uuesti õppima asuda. Õnneks suutsin ma oma vaheaega ka lisaks 3 korda Amsterdami mineku ja suure spordituhina sisse ka aega puhkamiseks mahutada, jäi aega ka oma mõtete mõtlemiseks ja uute eesmärkide seadmiseks. Nüüd olen taas positiivselt üles laetud ja valmis uuesti kooli minema ning mis veel olulisem, oma profijalgratturi karjääriga jätkata!

Naljakalt veider, või pigem veidralt naljakas, aga ma olen siin endast selle "kurja eesti sõitja" iseloomujoone leidnud! Olen märganud, et roolis ja rattaseljas on hollandlased üsna rahulikult ja kaalutletud, kuid eestlased väga emotsionaalsed ning kui keegi teeb sõites vea, oi kus siis tuleb roppusid! Ning jah, kui hommikul on vaja kõleda VASTUtuule ja vihmase ilmaga 13 km rattaga sõita, tuleb minus see eestlane välja.. :D

Käisin eile Hollandi vaieldamatult kõige kuulsama ja andekama DJ Martin Garrixi kontsertil(muide, Martin Garrix on nüüd maailma nr 1 DJ, uhke!!). Olen küll varem DJ muusikaga kokku puutunud ja kontsertidel käinud, aga no küll on ikka andekas kutt, tõesti temas on midagi, mis isegi peale kahte tundi õues ootamist ja 2 tundi eelsoojendajatega üles soojenemist, ikka elus ja tantsuvormis hoidis. Meil(ma olin koos vahetusõpilaste Irene ja Namiga) ikka vedas ka, olime kogu kontserti lava ees kolmandas reas ning see võimas tunne ja nii suures saalis nii lähedal lavale olek tegi kontserti 700 korda meeldejäävamaks. Haha muidugi tuli oma koha pärast võidelda, aga enam inimesed olid ikka mõistlikud! Kindlasti üks kõige hingematvamaid kontserte mu elus!
Aga tegelikult tahtsin ma selle kontserti jutuga ka ühe teise punktini jõuda. Kusagil poole kontserti ajal küsis Martin Garrix hollandi keeles, et kas siin saalis on ka hollandlasi ning tol hetkel tundsin ma ennast tõesti kui hollandlane, hüpates ja karjudes et jaa mina olen mina olen!! Ning hiljem mõtlesin, et tõesti, mina olengi!

Varsti jälle!

Saia-Eglyd

Hoi allemaal! 

Ja, ik heb besloten om in Nederlands deze blogpost schrijven. Haha ik hoop dat jullie, Nederlandse mensen, kunnen iets begrijpen, laat me later weten! Ah, het duurde lang om deze blogpost te schrijven, hopelijk het was het waard.
Dus, ik ben nu in Nederland voor 2 maanden geweest en ik heb zo veel nieuwe dingen meer over mezelf geleerd, ook over het leven. Ik wil over sommige deze dingen schrijven.

Ik begrijp nu de betekenis van de uitwisseling jaar.
Ja, nieuw land met nieuwe taal en nieuwe mensen, het kost veel tijd tot ik kan mezelf comfortabel voelen. Ik moet om uit mijn comfort zone te stappen en klaar zijn voor verschillend leven. Aanvankelijk het is natuurlijk heel lastig, maar het wordt beter, gemakkelijker! Maar ik vind uitwisseling jaar ook heel goed. Als jij gaat naar uitwisseling jaar, jij kunt jij ware zelf vinden, nieuwe mensen ontmoeten en nieuwe cultuur leren. Elke dag dat ik ben hier, in Nederland, geweest, ik voel me blij en dapper. Aah leuk!

Nederlandse taal is heel gemakkelijk! 
Dat klinkt vreemd, dat weet ik. Maar als jij vergelijkt Ests en Nederlands, Nederlands is makkelijk! Ests grammatica is onlogisch, wij hebben 14 verschillende manieren hoe kan jij elk naamwoord zeggen, en c'mon, daar zijn zo veel woorden van Engels in Nederlandse taal, you are luckyyy! Alleen het en de woorden zijn moeilijk, hoe deze woorden met andere woorden te gebruiken, maar dat is enig probleem!

Weer. 
Elke keer in Estland als ik moest om buiten te gaan en 3 minuut naar de bus station te lopen, ik zeurde dat het is te koud en te winderig. Hah, ik had niet 50 minuut naar school met regen, ALTIJD tegenwind en koud nodig te fietsen(Ik had zo veel problemen met deze zin, ik hoop dat jullie kunnen iets begrijpen :D ) Ja, als jij fietst voor 10 minuut dan voelt jij warm, maar regen en TEGENwind blijven. Maar wat je niet doodt, maakt jij sterker!

Estland muziek is leuk en Ests en ook Russisch eten lekker. 
Ja, ik hou van Estisch muziek, hoewel ik probeer om Nederlandse liedjes te luisteren, zo ik zou mijn taal kunnen verbeteren, maar ik kan het niet. Lietjes van Vaiko Eplik, heel getalenteerd Estisch muzikant, ik vind zijn elke lied zo mooi en als ik luister deze, ik voel me kalm, bijna als ik Estland. Ik voel me niet heimwee, nog niet. ;)
En eten, Estlandse en ook Russisch eten haha! Estland heeft heel lang geschiedenis met Rusland, heeft nog steeds, ik heb voor 7 jaar in de Russisch deel van Tallinn gewoond - misschien deze zijn de redenen waarom ik vind Russisch eten lekker, vooral nu als ik woon niet in Estland, vanwaar kunt jij Russisch eten overal kopen. Haha ik heb een echte Russisch eten winkel in Amsterdam gevonden, vanwaar heb ik pelmeni en präänikud(ik weet het niet ho kan ik präänikud in Nederlandse taal uitleggen, misschien zoet koekjes?) en halvaa en bors en seljanka en, guess what, KOHUKESED gekocht!!! Kohuke is en Estlandse dessert, zoet curd (covered) met chocolade, en in deze Russisch winkel was bijna hetzelfde product als kohuke!!!!! En de smaak was hetzelfde! Ik heb 6 kohuke's gekocht en ik voel me niet schuldig! Wat een mooie dag het was!!
Update, gisteren heb ik van mijn Estlandse familie een pakje vol Estse snoepjes, chocolade, pap en meest belangrijk zwart brood krijgen, oh ik heb zwart brood echt gemist! Heerlijk!! Ja, Ests eten is lekkerder dan Russisch eten, natuurlijk.  :D

Even geduld! Sommige dingen kost tijd. Blijf hard werken en dromen! Het beste moet nog komen! (motivatie zondag haha)

Ik kan mijn agenda wel gebruiken! In Estland ik was de enige wie heeft de agenda gebruiken, nu geniet ik van dit; alle plannen op dezelfde plek en soms ik schrijf in mijn agenda motivatiebrieven dus als ik voel me niet zo blij, ik kan mijn agenda open maken en motivatiebrieven lezen, deze maken mij beter te voelen, elke keer.


Maar iets over mijn leven hier.

Het is nu vakantie, de laatste dag eigenlijk. Maar voor vakantie had ik toetsweek. Het is week in school waneer alle studenten hebben toetsen in elke les gemaakt. Ik heb 5 toets gemaakt: Engels, muziek(hetzelfde wat andere mensen hebben gemaakt), wiskundeC(bijna dezelfde, alle in Nederlandse taal), godsdienst(ik heb over Boedhhisme en Hindoeïsme in Engels taal geschreven) en tekenen(de tekst over Post-Impressionism van Engels naar Nederlands vertalen). Ik voel me trots dat ik heb deze toetsen geprobeerd te doen, zelfs als ik faal. Ik heb het tenminste geprobeerd.

De vakantie, wat heb ik gedaan? Ik ben 3 keer in Amsterdam geweest, ik heb met andere uitwisseling studenten ontmoet en lekkere rust gehad, natuurijk. Ik heb nooit zo blij over de vakantie zijn, school voor uitwisseling student is anders en na zomer het is altijd lastig om school opnieuw te beginnen. Maar nu ben ik klaar om naar school weer te gaan!

Haha dat is heel vreemd, maar ik heb "de boos Ests fietser" van mijzelf gevonden. Ik heb opgemerkt dat als Nederlandse mensen fietsen of autorijden, dan zij zijn altijd zo kalm en beleefd, maar Estlandse mensen zijn altijd heel emotioneel en als iemand maakt een faut, zij vloeken met verschrikkelijk vloek-woorden. En soms als het is tegenwind en ik moet alleen naar school fietsen, de Estlander komt uit.. :D

Dat is alles mensen!

Tot volgende keer,
Eglyd