Woah.
Niisiis, plakatid valmis kirjutatud, hakkasime ootama registreerimist ja pärast seda loomulikult saate salvestusele minekut. Aeg venis, aga eks ükski asi ei jää tulemata ja saimegi lõpuks stuudiosse. Meie saime kohad kolmanda rea äärde, kus oli laval toimuv väga hästi näha. Täiesti juhuslikult sattus minu kõrvale ka minu vana laulukoorikaaslane Katriin, niiet juba siis tõotas sellest õhtust tulla üks väga imeline õhtu.
See oli ikka võimas.
Saatest on peaaegu nädal möödas, aga ikka tundub, nagu oleksin just oma mantli selga pannud ja telemaja uksest välja jooksnud, käes kollane Super kõnekaardi plakat kirjaga "Jüri on super", õde kilkamas kõrval, ja karjunud täiest kõrist, sest kõik ongi super!
Aga räägin siis kõigest lähemalt:
Jõudsime õega telemajja umbes 45 minutit varem kui pidi, noh, niimoodi hea varuga. Seal oli veel teisigi noori, kes juba ootasid, juhuks, et äkki mõni superstaar peaks nähtavale ilmuma. Otsustasime oma õega teha ka plakatid oma lemmikutele. Kahjuks, või õnneks, on meil õega väga palju lemmikuid, kuid kahele sildile mahub ju ainult kaks nime, ehk siis tuli valida kõige lemmikumatest lemmikumad. Mina ei pidanud kaua mõtlema: Jüri Pootsman. Mina armusin temasse ja tema lauluhäälde esimesest silmapilgust, tõeliselt andekas noormees. Mu õde oli aga kahe vahel, kas Jana või Karl Gustav. Lõpuks valis ta Karl Gustavi, kuna ta on nunnu ja laulab hästi(hästi tavaline ;) ).
See oli tõesti väga super kogemus. Näha otse, kuidas noored andekad lauljad esinevad ja kuidas neid hindavad populaarsed ja samuti väga andekad muusikud. Samuti oli ka backstage grupp väga positiivne ja mõnus. Soovitan kõigile, kellel jätkub natukenegi raha, et osta pilet superstaarisaatesse kohapeale, te ei kahetse seda elamust!
Meie sattusime ikka eriti õigesse saatesse, sest seekord olid külalisesinejad endised superstaarisaate võitjad Liis Lemsalu ja Ott Lepland. Nad esitasid oma repertuaarist kaks lugu koos kuue finalistiga. See oli nii positiivsust ja elujõudu täis esitus, et suur tahtmine oli ise lavale karata ja nendega paar laulu teha! Vaadake see laul kindlasti üle! ;)
Lavale kargamisest.. Kui aus olla, siis käisingi tol pühapäeval superstaarisaate laval. Ja mitte lihtsalt peale saadet pilti tegemas, vaid käisingi laulmas! Tundub huvitav, eks? Jah, lugu siis nii, et kui teie vahepauside ajal tegite paar head ampsu, hoiti meil stuudiost tuju üleval küsides rahvalt erinevaid küsimusi. Mees, keda enamik, kes kunagi mõnel Eesti saate salvestusel käinud on, kindlasti ära tunnevad, oligi see "tujuülevalhoidja". Korraga kuulsin teda hüüdmas rahvale, et kas on kedagi, kes tahaks minna lavale proovima olla ka superstaar. Mu õde vaatas kohe mulle otsa ja ütles, et ma kindlalt läheks. Natuke lõi närv sisse, aga olin valmis minema järgmisel vahepausil.
Saate ajal, enne seda tähtsat vahepausi, käisid mul peast läbi kõik laulud, mida ma üldse teadsin ja mida oleksin suuteline kohe laulda. Lõpuks jäin Ott Leplandi "Imede öö" juurde.
Tuligi see vahepaus. Nn tujuülevalhoidja tuligi minu juurde, küsis nime(ja loomulikult ei hakanud ta seda kordama, sest mu nimi on tõesti ajuplahvatus esimest korda kuuldes :D) ja kutsuski lavale. Laval küsis ta minult, miks ma just seda laulu tahan laulda, kas seepärast, et Ott on superstaari üks võitjatest ja et ta täna ka esines? Ma nõustusin sellega, kuid lisasin, et nii tänane õhtu, saatesalvestus kui ka seltskond on väga super ja see ongi nagu imede öö. Siis jättis ta mu üksi lavale ja peale aplausi pidingi laulma hakkama. Naljakas oli see, et mul polnud mitte mingit lavanärvi või hirmu. Ma küll esinen palju oma klassiansambliga ja kooriga ja isegi siis lööb väike närv sisse, kuid superstaarilaval seda polnud. Võibolla olin lõpuks sattunud õigesse kohta(minu isa kuldsed sõnad :) ).
Igatahes, rahvas elas kaasa, plaksutas ja isegi laulis kaasa. See andis väga rõõmu juurde, tõeliselt nautisin lavalolekut, eriti veel superstaari laval. Lõpuaplaus oli üllatavalt suur. Jube hea oli olla! :D Sain laulmise eest ka superstaari särgi, sinise. Seda kannan nüüd suure uhkusega!
See oli siis minu väike seiklus superstaari lavale! Aga sellega imede öö veel ei lõppenud..
Saade jätkus lõbusalt ja sain esimest korda otse näha minu ja mu sõbranna Katriini lemmikut Jüri! Ta laulab tõesti nagu ingel. Mis oli veel eriti 5+, oli Chalice'i kommentaar Jürile:"Sa teed superstaari otsimise eriti kergeks." Te kõik ju mõistate, millele ta viitas. ;)
Saade kulges põnevalt edasi kuni oli teada ohukolmnurk ehk need 3 finalisti, kes said kõige vähem hääli. Mis oli kõige šokeerivam, oli see, et kolm suuremat favoriiti olid ohukolmnurgas: Kristjan, Mikk ja Karl Mihkel(hakkan teda hüüdma Salongiks). Nad kõik olid see saade suurepärased, mispärast ma oleksingi tahtnud, et mitte keegi poleks välja läinud. Kui oli teada, et kahe viimase seas on Mikk ja Salong, oli see veel suurem šokk. Nad on ühed suurimad favoriidid pluss nad on omavahel ka väga head sõbrad. See keris pingeid lõpuni välja.
Välja langes Salong, Mikk jäi saatesse. Terve stuudio oli ahastuses. Salong oli üks lemmikuid(nii rahva kui kohtunike), aga seda sama oli ka Mikk. Mõlemal juhul oleks olnud šokk suur. Kui televiisoris näidati klippi, kuidas Salong jõudis superstaarisaatesse, läks ta ise teiste finalistide juurde. Kõik embasid teda, ikka veel uskumata seda, mis juhtus. Mikule oli see kõige suurem šokk, seda oli ta silmist näha. Nad olid juba praegu kõik nii lähedasteks saanud, mistõttu oli raske kedagi välja saata. See tõi isegi mulle pisara silma.
Mida ma Salongi juures imetlen, on ta positiivsus ja elujõud. Oma laulu uuesti esitades oli ta sama elurõõmus kui enne ja nautis laval olemist täiega. Just sinna ta kuulubki! Ka rahvas tõusis püsti ja laulis kaasa. Meie Katriiniga nautisime Salongi viimast superstaarisaate esitust väga ja laulsime kaasa nii kõvasti, kui saime.
"Pour some sugar on me!"
Peale saadet olid loomulikult kõik ootamas superstaare, et nendega pilte ja autogramme teha. Meid juhatati ooteruumi saali kõrvale. Kes teab, siis see on ruum, mis viib hommikuterevisiooni stuudiosse.
Rahvast oli seal palju: nii superstaaride sõpru kui ka fänne. Meie Katriiniga olime valmis "selfiejahiks", kui superstaarid peaksid lõpuks tulema.
Sealt nad siis tulidki. Algul läksid enamik oma pere/sõprade juurde ja fännidel jätkus austust, et lasta neil natuke omaette olla. Kaua siiski ei oodatud ja pildi/selfie/autogrammiralli läks lahti. Üks suuremaid järjekordi(pigem pundar) oli Miku juures, ma ei imestagi! ;) Me alustasime Katriiniga sealt, kus oli vähem rahvast. Esmalt läksime Karl Gustavi juurde. Teda saab iseloomustada täpselt ühe sõnaga: sweet. Ta oli tõesti väga sweet. Peale seda suundusin Jüri juurde, tema ikka peamine! Jüri oli ka tõesti väga armas, positiivne, soe. Temaga selfie raamin kodus ära! :D
Mu õde, kuigi me olime juba Karl Gustavi juures ära käinud, tahtis tagasi minna ja temaga ka selfie teha. Kuna mu õel on Samsung, tegi ta minu telefoniga selfiesid ja pidin temaga kaasa minema. Mu õde tegi temaga selfie ära ja ütles siis Karlile, et ta on tema lemmik ja ta hääletas tema poolt 3 korda. Karl Gustav oli väga meelitatud ja rõõmus selle üle, ütles, et nii nunnu! Samuti näitas mu õde talle plakatit, mis oli Karl Gustavi nimega. Karl Gustav veel kiitis ka teda, et ta Karli nime sidekriipsuga ei kirjutanud, mida kõik teevad. Lõpuks sai mu õde kalli ka, niiet tema päev oli korda läinud!
Peale seda suundusime Miku juurde. Mis mind väga positiivselt üllatas ja õhtu rõõmsaks muutis, oli see, et Mikk tundis mu ära(kes ei tea, me käime Mikuga samas koolis)! See oli siis nii, et läksin Miku juurde ja ütlesin hei. Mikk oli ka üllatunud ja hüüdis, et oi 21.! See on jube vahva, et ma mäletas mind, küllap siis sellepärast, et meie oma klassiansambliga oleme koolis paljudele esinenud ja siis meelde jäänud. :) See selleks..
Hüüti, et telemaja hakatakse sulgema ja tuli teha viimased klõpsud. Läksime õega Salongi juurde, sest kuigi ta oli välja läinud, oli ta ikka üks meie lemmikutest ja tahtsime seda talle öelda. Läksimegi siis tema juurde, tegime pilti ja ütlesime talle, et ta oli üks meie lemmikutest ja meil on kahju, et ta välja läks. Mind üllatas see, et Salong oli väga positiivne, ütles veel, et pole hullu ja see on ju kõigest üks saade. Selles on tal õigus. Mina olen küll kindel, et temast kuuleme me kõik veel midagi! :D
Sellega siis selfieralli lõppes. Kõik superstaarid olid nii positiivsed ja lahked ning jätsid hea emotsiooni mitmeks päevaks. :)
Selle selfietamise põhilause oli, et teeme nüüd lolli näoga selfie ka! Eks igaüks ju teab, et need tulevad paremini välja kui ilusa näoga selfied! :)
Suundusimegi oma õega garderoobi. Panime riided selga ja olime juba minemas, kui nägin veel Jüri. Mul on nii suur tahtmine tema juurde veelkord minna ja midagi positiivset öelda. Kuna ma teadsin, et rohkem ma neid niikuinii ei pruugi näha, jooksingi Jüri juurde. Ütlesin talle, et ta on üks mu lemmikutest ja hoian talle tulevastes saadetes pöialt. Ta tänas. Mu õde ütles minu tagant, et tee nüüd kalli ka. Ma naersin ja siis tegime Jüriga kalli, sama tegi mu õde. Tänasin teda veelkord ja siis jooksime õega välja.
See oligi siis minu üks kõige positiivsemaid ja elamusterohkemaid emotsioone üle pika aja. Kõik, kellele meeldib muusika, käige ära ühes superstaarisaates, te ei kahetse seda! :)
Järgmise postituseni!
Tšau
Eglyd
Kes senti ei korja, see superstaarisaadet vaatama minna ei saa.
