Uued tuuled

Nonii sõbrad,

Praegu on minu elus väga palju toimumas. Kui mõtlete selle all õppimist ja fakti, et käin põhikooli viimases klassis ning lõpetamisega kaasnes ka loovtöö tegemine, mis 21. koolis ÜHEKSANDAS KLASSIS ON, peate kahjuks pettuma, see pole mitte see tähtsaim...

Alates sellest sügisest olen ma tegutsenud ühe oma suure unistuse täitmise nimel ja praegu, novembris, võin uhkena öelda, et olen oma unistuse täitnud, õigemini, see on kohe täitumas. Mina lähen YFU Eesti vahetusprogrammiga järgmisel õppeaastal 2016/17 vahetusaastale Hollandisse!

Ma olin alati unistanud vahetusõpilaseks saamisest ja aastast välismaal õppimisest, eriti veel USAs, kuid see oli rohkem muinasjutulaadne unistus. Esimene kord, kui ma sain aru, et mul on võimalus oma unistus reaalselt teoks teha, oli kord 8. klassis inglise keele tunnis, kui meil käisid külas vahetusõpilased, kes olid käinud YFU kaudu vahetusaastal. Nad rääkisid lühidalt endast ja kus nad käisid, rääkisid, mis vahetusaasta endaga kaasa toob jne; kõike pealiskaudselt.

Te võite ette kujutada, mis tunded mind peale koolitundi valdasid, kui olin näinud noori, kes olid ise käinud vahetusaastal, mis oli olnud minu unistus juba pikemat aega, kes suhtusid maailma hoopis teistmoodi, kes olid nii toredad ja avatud. Saime kaasa ka YFU infoajakirja, kus oli juttu nii vahetusõpilaseks kui ka vahetuspereks saamisest, vabatahtlikest, toetajatest- kõigest mis seondus YFUga. Sellest sai mu lemmikajakiri, mida ma iga päev lugesin, tehes märkmeid ning suheldes ka paari varasema lennu vahetusõpilastega.

PS Tänaseks on see ajakiri otseses mõttes ribadeks loetud!

Suvel taandus minu vahetusõpilaseks saamise tuhin, loogiline ju, suvel tuleb elada hetkedes. Augusti lõpupoole tekkis minus uuesti soov saada vahetusõpilaseks, kuid seekord oli mu tahtmine kümme korda suurem kui varem. See soov tungis mu ajurakkudesse tagasi vaid ühe scrolliga facebooki seinal. Minu koolikaaslane Eliise Marie Nõgel läks sellel õppeaastal vahetusõpilaseks Prantsusmaale ja ta jagas oma blogi sotsiaalmeedias. Nägemine, et keegi läks vahetusaastale, tuletas mulle kõik unistused meelde ja tol hetkel sain ma aru: see oli ja on minu suurim unistus ning ma asusin seda täitma.

Septembri alguses saatsin ma YFUsse vahetusõpilaseks saamiseks vajalikud failid, motivatsioonikirja ning tunnistuse koopia. Teada saades, et olen kutsutud valimispäevale, olin ma hullumeelselt õnnelik! Jooksin mööda oma maja ringi! 

Valimispäev kujutab endast nelja tunnist nö jututuba( :D ) , kus tehakse sinuga intervjuud, et sind rohkem tundma õppida ja sinust aimu saada, samuti ka grupitööd/arutlust/otsustele jõudmist/lõbusat vestlust teiste tulevaste vahetusõpilastega, mida korraldasid varasemad vahetusõpilased. Mu sisetunne ütles mulle, et ma ei pabistaks selle ürituse pärast ja ma ei pidanudki. See oli üks kõige mõnusamaid üritusi, kus ma käinud olin! :)

Edasi läks nii hästi, et sain lepinguvestlusele. Ausalt öeldes, ei kahelnudki ma, et ma sinna ei saaks. Peale valimispäeva jäi meeletult hea tunne ja kui mu sõbrad juba ütlesid, et ma saan kindlalt läbi, ei vaevanud ma selle pärast pead. 

Nagu ma ennist mainisin, soovisin ma kogu aeg minna USAsse vahetusõpilaseks. Kuni lepinguvestluseni kirjutasin ma igasse faili oma sihtkoha valikuks USA ja sinna kõrvale alati Holland. Kui olen aus, siis enne lepinguvestlust polnud ma kunagi mõelnud isegi varjandile, et Holland võiks olla valikus, ma panin selle rohkem ilu pärast, kuna Euroopast tundus ta mulle sobivaim riik, isegi, et ma mitte midagi selle riigi kohta ei teadnud.

Kuna lepinguvestlusel keegi seda veel ei teadnud, räägiti mulle nii USAst kui ka Hollandist, mis on nende riikide head küljed, miks just sinna riiki minna. Ma olin USAsse minna tahtnud selle suuruse ja võimsuse pärast, staaride ja inglise keele pärast. Ma lootsin ka, et USAs saaks alguse mu staarikarjäär. See tehakse YFUs kiiresti selgeks, et USAsse minnes ei panda sind kindlasti Hollywoodi või New Yorki, vahetusõpilane võib sattuda ükskõik millisesse linna. Mulle räägiti hoopis Hollandi plussidest: uus keel, Eesti taoline, üks Euroopa põhipunkte, suurem võimalus sattuda rahvarohkesse linna(Holland on väiksem kui Eesti aga seal elab 18 miljonit inimest!!) ja ka osalustasu on väiksem. Peale lepinguvestlust olin esimest korda dilemmas, esimest korda ei olnud USA mu 100% kindel valik. Olles arutanud seda oma pere ja parima sõbrannaga, kellele ma kaks päeva peale vestlust külla sõitsin, otsustasin Hollandi kasuks. Ma mõistsin, et Holland suudab mulle rohkemat pakkuda kui USA. Samal õhtul hakkasime parima sõbrannaga juba hollandi keelt õppima, uurisime Hollandi kultuuri ning õppesüsteemi. Iga sekundiga hakkas mulle valitud riik aina rohkem meeldima, ka mõte, et lähen vahetusõpilaseks just Hollandisse, muutis mind ärevamaks ja rõõmsamaks. Ühel hetkel mõistsingi, et see on minu riik, minu unelmate riik, nagu oleks juba algusest peale Holland mu ainuvalik olnud. 

Mulle meeldib nalja visata, et loomulikult mõistan ma nüüd, et Hollandisse minek oli minu ellu juba ette kirjutatud: lapsepõlve lemmikraamat piilupart Donaldist, kes käis Hollandis ja 21. Kooli igaaastane kunstinädal, milleks mööduval aastal oli Holland. Need olid ju märgid! :D

Kuid üleüldiselt, miks ma tahan vahetusaastale minna? 

Tahan õppida ja kogeda väga palju uut. Vahetusaasta paneb mind kindlasti heas mõttes proovile, rebib välja armsast ja turvalisest mugavustsoonist, avardab silmaringi, aitab avastada ja tundma õppida meid ümbritsevat maailma ja seeläbi ise paremaks saada. Teine põhjus ei piirdu ainult tulevase vahetusaastaga. Kuna tulevikus on mul plaanis jääda Eestisse ülikooli, suunaks ajakirjandus, on suhtlemisoskus väga vajalik. Hollandi koolides on 4 erinevat õppesuunda, mille seast valiksin mina kultuuri ja ühiskonna suuna. Niimoodi on mul võimalus keelt korralikult õppida ning turismiga seonduv osa on väga hea võimalus suhtlemiseks. Sellepärast soovingi saada juba noorena hullumeelse(heas mõttes) ja vajaliku kogemuse, mis mulle indu juurde annaks ja sihid selgeks teeks. Nooremana haarab inimene rohkem informatsiooni, talletab selle ning kõik need mõtteterad teevadki temast targa ja kogenud elaniku. Ja kuna unistus minna vahetusõpilaseks on minu peas juba mitu aastat ennast mõlgutanud, miks mitte neid kohe ja praegu täita? :)

Sellised on siis olnud minu esimesed sammud sellel pikal aga meeletult huvitaval ja ettearvamatul teekonnal. Tänan kõiki, kes on mind aidanud, toeks olnud, kaasa elanud ja nõu andnud, ilma teieta poleks ma praegu nii kaugel!!

Hetkel tegelen toetajate otsimisega. Olen käinud mitmel YFU koolitusel ja saanud head nõu. Ma soovitaksin vahetusõpilaseks saamist juba selle eelneva kogemuse pärast: toetajate otsimine, stipendiumi taotlemine, uute ja väga armsate inimeste kohtamine ja kõik YFU üritused ja inimesed, need on absoluutselt kõike vingemad inimesed Eestis(lisaks minu sõpradele ja perele ;) ), te peaksite kõik nendega tutvuma! 

Aga esialgu siis kõik! Loodan, et teil oli huvitav lugeda hirve teekonda ühest metsast teise.

Peatse lugemiseni!

"Raske õppustel, veel raskem eksamil"

Eglyd

USA '15

It's a party in the USA, yeaaaaah..

See Miley Cyruse laul on mind kummitanud terve suve. Teid kindlasti huvitab, et miks? Minu juuli möödus ETV tütarlastekooriga(mõne jaoks kindlasti Alo TV kooriga ;) ) USAs California ja Oregoni osariigis. Kõlab nagu muinasjutt, jah? Kohe kuulete sellest muinasjutust lähemalt! 

Alustuseks koori selfie!

Startisime oma teekonda 9. juulil. Meie tee viis läbi Helsinki New Yorki ja sealt edasi Seattle'sse. Kokku oli meie lennutee koos ootamistega ligi 25 tundi. Õnneks mahtus selle aja sisse mitu Starbucksi, mis elus hoidsid. :)

Olles jõudnud Seattle'sse, polnud meie teekond sihtpunkti veel läbi. Et jõuda kohale Eugene'i, meie esimesse esinemiskohta, oli vaja sõita öösel peale lennusõite 6 tundi. Kõik olid valmis bussis magama, aga keegi polnud valmis selleks, kui külm oli konditsioneer. Kõik lõdisesid ega suutnud magada. Ainuke soe koht oli bussi WC, kuna see asus täpselt mootori kohal. Kõik käisid ennast seal soojendamas. 

Sellest õppisime me seda, et USAs ühistranspordiga liikudes tuleb panna ennast nii soojalt riidesse kui võimalik. Isegi suvel.

:D

Järgmised kaks päeva veetsime me Eugene's esinedes ja linna nautides. Eugene oli väga hipsterlik linn; seinamaalingud igal pool jms, kuid pole ju midagi imestada, see ülikoolilinn.

PS minu parim ost Eugene'st :)

Üks kõige meeldejäävamaid mälestusi Eugene'st oli minu jaoks see, kui me peale esinemist publikuga kohtusime. Meid kiideti nii palju, tuldi lausa otse kiitma. Minu juurde tuli üks vanem mees(muidugi ameeriklane) ja ütles, et kui mina lavale tulin, vaatasin kohe talle otsa ja naeratasin! Kuigi ma ei teinud seda teadlikult, muutis see tuju kohe rõõmsamaks!

Üks põhiasi, mida meie koorile USAs veel öeldi, oli loomulikult see, kui ilusad me oleme. See on ju teadatuntud tõsiasi, et Eesti neiud ja naised on kõige kaunimad. Kõik Eesti naised võivad endale pai teha! :)

Peale Eugene's olekut viis meie tee meid Californiasse, San Francicsosse.

Seal toimus terve nädal festival nimega "Golden Gate Bridge Festival", kus võistles palju koore üle maailma ning neid kõiki võõrustasid kohalikud koorid. 

Ka meie elasime peredes terve selle imelise nädala. Minu pere oli hästi armas ja tore ja hooliv; neid saab iseloomustada kõikide heade sõnadega, mis maailmas leidub! Juba esimesel õhtul leidsime, eriti pereemaga, omavahel klapi(muidugi ka teistega) ja jutustasime terve õhtu. Üks nendest omadustest, mida ma ameeriklaste juures armastan, ongi see, et nad on väga avatud ning alati valmis aitama! Imeline!

Esimesel õhtul sõime pizzat nende verandal. See vaade mis nende verandalt San Francsiscole paistis, oli sõnatuks võttev!!

Pean pizzat ka mainima: üks pizza oli reaalselt 30cm läbimõõduga, uskumatu! Maitse ei jäänud ka alla, need pizzad ja eriti salami oma, olid parimad pizzad, mida ma kunagi söönud olen!

See siis meie armas perepilt, kus mind peal pole :) , vasakult paremale on pereisa Alex, peretütar Naomi, pereema Jodi, noorem peretütar Kerstin ja minu koorikaaslane Sandra, kes minuga samas peres oli!

Terve järgnev nädal San Franciscos oli 

täis igal hommikul mitu tundi ühisproove, mõnikord ka esinemisi ning paaril korral ka shoppingutuuri. Kõige meeldejäävam esinemine minu jaoks oli Stanfordi Ülikoolis. Meile tegi tuuri Stanfordi Ülikooli raamatupidaja Michael Keller, kes oli tõeliselt tark ja tore mees, ma imetlesin teda väga! Ta tegi meile tuuri ülikoolilinnakus, näitas meile Stanfordi raamatukogu ja kirikut, kus meie esinemine toimus. Kas te teadsite, et Stanfordi Ülikooli raamatukogus on olemas ka Baltimaade ja ka Eesti kirjandust? Uskumatu, kas pole? 

Meie esinemine Stanfordis oli eriline mitme asja poolest. Esiteks, tuli kontsertile üle 600 inimese, mis oli uskumatu arv võrreldes tavaliste kontsertitega. Teine asi, õigemini inimene, kes oli sellel kontsertil väga oluline, oli meie koori oma iidol, ema Karin(Kuulpak), meie tubli koorilaulja ja tulevane dirigent, kes tänu meie ametliku dirigendi Aarne Saluveeri konkursil žüriilauas viibimise tõttu pidi ise meid Stanfordis dirigeerima. Aga kuna Karin on meil muidu ka supertubli, sai ta sellega suurepäraselt hakkama ning kontserti lõpust ei puudunud talle ka meeletu aplaus. Kui me laulsime lisalugu "Vaid see on armastus", oli nii suur rõõm ja uhkus vaadata, ise lauljana laval, kuidas Karin dirigeerib, naeratas näol ja üdini rõõmus! Endalgi tuli lai naeratus näole! :)

Peale võimast kontserti Stanfordis kutsus Michael Keller meid enda juurde peole(!!!), kus tegi meile esinemise eest üllatuse, tellides meile ehtsa taco trucki! Nagu teada on, ei saa ilma Mehhiko toiduta west coastil hakkama, ning kõik tellisid endale midagi taco truckist. Taaskord oli uus ja väga meeldiv maitseelamus. Samuti saime proovida ka teisi roogi, mida peol pakuti ning juttu puhuda külalistega, kusjuures paljud neist olid väliseestlased! Vot selliseid põnevaid asju juhtus meil Stanfordis! :D

Festivali raames kohtusin ma ka erinevate inimestega. Lemmikud on mul siiski ikka ameeriklased! Kõigile esinejatele korraldati paadisõit East Bay'l, San Francisco lahel. Paadisõit kestis 3 tundi ja et olla produktiivne, otsustasime Sandraga suhelda. Järgnevad tunnid istusime lauas nelja kohaliku koori lauljaga, kellest ühte tüdrukut, Jane'i ma juba esimesest ühisproovist tundsin. Meil oli väga lõbus; me rääkisime festivalist, Eestist(loomulikult), samuti käisime vahepeal väljas pilte tegemas(lahel oli tuul meeletu) ning saime tantsida ka lugude järgi, mida keegi hakkaja kohalik oma kõlaritest lasi. Samuti lasid soomlased mingit naljakat soome räppi, aga ärge muretsege, selle järgi me ei tantsinud! ;)

Siin siis üks selfie nende tüdrukutega, alt vasakult paremale olid Ali, Orli, Juliette ja Jane!

NB! Nad rääkisid meile cackingust, mis tähendab siis magamist või tukastamist suvalistes kohtades. Neil on ka instagrammi leht, kus nad(ja nüüdsest mina ka)postitame pilte magavatest inimestest. Kes soovib vaadata, siis @coolplacestocack

San Franciscos olles kohtusin ma ka oma nn peretuttava Liinaga ja veetsin ühe öö tema juures koos oma koorikaaslase Lottega(ta on meie mõlema tuttav, Eesti ju alati väike! :) ) Sel päeval sõitsime me ka esimest korda üle Golden Gate Bridge'i, mis kohutavalt elevile ajas! Kõik, kes Golden Gate Bridegst esimest korda üle sõidavad(või ükskõik mis muust sillast), saavad soovida ning kuna see sild oli piisavalt pikk, oli mul aega kõik oma soovid korralikult läbi mõelda ja üle soovida! :)

Käisime ka vaateplatvormidel silla kõrval, et teha pilte selle kuulsa sillaga.

Õhtu koos Liina perega möödus väga lõbusalt: me sõime india toitu, ajasime juttu ning päeva lõpuks käisime saunas!!! Jah see pole nali, neil oli kodus pesuehtne saun! Tegelikult oli vahelduseks väga mõnus saunas käia, värskendav. :)

 Liina pere oli ka hästi meeldiv, mees on tal iirlane ning neil on ka armas tütar, kes nagu ikka, tavalise eesti lapse moodi, algul külalisi häbenes. Ise nad naersid ka, et ega nende tütrest avatud ameeriklast ei saa, vanemad Põhjamaa verd! :D

Hommikul käisime farmers marketil, ostsime head paremat söögipoolist ning siis saatis Liina meid taksoga tagasi festivali proovi. Nendega oli nii tore aega veeta! :)

Siin siis pilt Liina ja tema tütrega. Kahjuks perepea ei jäänud peale, kuna keegi pidi ju pilti ka tegema! Aga muidu kukkus pilt väga hästi välja! :)

Kõigile, kesveel ei taibanud, festival otseselt San Franciscos ei toimunud, hoopis selle eeslinnades. See aga ei tähendanud, et me San Franciscosse ei sattunud. San Franciscos käisime kahel korral: esimene kord oli peale lühendatud ühiskooriproovi(yeah!), kui sõitsime poole kooriga bartiga(see on nagu metroo, lihtsalt teine nimi) linna shoppama. Tõesti, shoppata suurlinnas on lihtsalt imeline, minule väga meelepärane! Kuna mitu kaubanduskeskust olid kõik koos, ei pidanud kaugele liikuma.

Ameerikas on shoppata väga mõnus, sest kui sa satud allahindluste ajal, on see allahindlus ikka korralik(mitte nagu Eestis, kui asi on -40% ja ikka maksab 500 euri). Eriti meeldivad mulle GAPi allahindlus, kus soodushinnast võetakse veel -50% maha, niiet kassas on alatihti meeldivaid üllatusi! :)

Saak oli päris korralik, mulle meeldib!

Teine kord San Franciscos oli hoopiski teistsugune, võrreldes shoppingutuuriga. Terve selle päeva veetsime me oma hostperega; nad viisid meid erinevatesse paikadesse San Franciscos, mis olid must-have vaatamisväärsused ehk loomulikult sild, üks kõrge küngas kust terve linn oli hästi näha, China town ning Pier 39.

China town oli tõesti väga eriline koht. Kes kunagi varem Hiinas pole käinud, siis tõesti, see on täpselt nagu Hiina, kõik lõhn, poed, kõik! Isegi, et ma käisin Hiinas ligi 5 aastat tagasi, tuli mul tõeline nostalgiahetk peale.

Muidugi pole need poed mingid h&mid või forever 21, vaid ikka sellised pudi-padi poed, enamik turistidele suunatud.

Kindlasti tekkis teil küsimus, et mis see Pier 39 on. See on koht, kus alustavad bussireise kõik turismibussid, kust saab paadiga Alcatrazi vanglasse, samuti on see koht tehtud selliseks sadamalinnakuks, kus on poed/kohvikud/suveniirikauplused jne. Kuid see pole veel kõik.. Pier 39 tuntakse kui kohaks, kus saab ainulaadset suppi kogu Ameerikas, võibolla isegi kogu maailmas: see on supp, mis on saia sees. Jah, ebareaalne, kas pole? Sinna läksime me perega lõunat sööma. Paljude jaoks oli see supp  mittesöömakutsuv, aga mina tahtsin selle supi kindlasti ära proovida.

Olin täitsa üllatunud, supp oli väga hea! Selle supi sees oli merikarbid, kartul, erinevaid maitsetaimi, ning muidugi kreemjas puljon. Taaskord suurpärane maitseelamus!

Ja üks highlight veel: kui me lõunale läksime, nägime me oma koorikaaslasi koos ameeriklastega ning kohe oli plaan teha üks cackingu pilt(pooled pildid lavastame me ise cackinguga seoses), Minu hostpere oli algul natuke jahmunud, aga kui ära seletasin, mis see tähendab, naersin nad. :)

Peale lõunat sõitsime me üle silla ja taas vaateplatvormidele(Sandra jaoks oli see esimene kord sellel silla, samuti ka noorima peretütre Kerstini jaoks((ps see oli tema jaoks ka turismireis, kuna temagi polnud kunagi nendes kohtades käinud :D )). Tegime kõik koos ka ühe gupipildi ühel vaateplatvormil. Sain selle peale reisi pereemalt sõnumiga mis mind väga rõõmustas ja igatsuse tõi. :)

Aga sellega polnud meie päev ikka veel läbi! Issand jumal, algul ei tulnud mul pooled kohad meelde, kus käisime, aga kirjutades blogi tuli kõik meelde! :)

Mul pole õrna aimugi, kust see mõte tuli, aga me otsustasime minna randa! Otsisime päris kaua mööda rannikut ükskõik millist randa, mis meid lõpuks sellisesse randa viis, sõitsime päris kaua mööda rannikut, kuni lõpuks jõudsime sellisesse randa, mis nii minul kui ka Sandral suu lahti jättis: liiv oli musta värvi!!

Ujuma me kahjuks minna ei saanud, kuna polnud kaasas ei rätikuid ega ujumisriideid, aga kuna meil Sandraga olid seljas kleidid, polnud meil kellelgi probleemi vette kasvõi jalgadega minna. Me olime rannas nagu 5 aastased: jooksime lainete eest ära ja hüppasime üle nende. :D Aga see eest oli meil nii lõbus ja me naersime nii palju, et vahepeal polnud ma isegi kindel, kas ma naerdes ja samal ajal vees hüpates püsti jään.

Peale sellist lõbutsemist otsustasime oma päevale panna ilusa punkti ühes mereanni restoranis(San Franciscos ei saa üle ega ümber mereandidest). Sõime isuäratavaid roogi ning veetsime oma viimast õhtut koos. Hostpere sai mulle tõesti väga kalliteks selle nädala jooksul, nagu teine perekond. <3

Selline oli minu nädal ja natuke rohkem San Franciscos. Muidugi oli veel palju, mida juhtus, aga neid ei pidanud ma nii erilisteks ega vajalikuks, et siia kirjutada, ikka kõige lemmikumad tegevused jms. :)

Peale San Franciscot viis meie tee LAsse, kus ööbisime ka peredes. LAs olime me 3 päeva, kuhu sisse mahtus esinemine selle sama Soome kooriga, kes olid meiega San Franciscos ja LA kohaliku kooriga, samuti ühine koorikäik Hollywoodi ning muude turistikohtade külastamine ning meres ujumas käimine.

Meie pere LAs oli samuti meeldejääv, eriti meeldis mulle meie peretütre Mwi vanaisa, kellega me rannas käisime. Ta oli hästi huvitav, rääkis hästi palju(mis mulle väga meeldis, kuna mina räägin ka hästi palju :D ) ning oli isiksuselt ka hästi elav, isegi et ta vanuselt 80 oli!(sarkasimisoon oli õigel kohal :) ) Me käisime kuulsal Venice beachil, seal oligi kõik nagu filmis: suur rand, surfarid, jõusaal väljas(!!!) palju poode, tõeline USA tunne! Ja no need lained, uskumatu! Sa seisad vees ja sa näed, et laine tuleb sul üle pea, sellist asja ei koge Eestis. Pärast käisime seal söömas ning nautisime randa.

Hollywoodis oli ka väga vinge. Mulle kohutavalt meeldis sealne õhkkond; walk of fame, käe- ja jalajäljed, nagu oleks staarid ise seal kohal olnud. Kahjuks jäi seal viibitud aeg meie jaoks lühikeseks, niiet kunagi läheb teeb põhjalikuma tuuri. :)

Samuti käisime me turismibussiga ümber Hollywoodi ja Beverly Hillsi. Sellest teile "mõni" pilt. ;)

LAst sain ma ühe maitseelamuse, mille sarnast polnud ma varem saanud. Me käisime oma LA hostperega nende lemmik mexican toidukohas söömas. Algul ei arvanud ma midagi sellest, aga juba siis, kui lauda toodi kohapeal valmistatud nachod koos guacamole kastmega(avokaado ja küüslauk) ja ma ühe proovisin, olin ma lihtsalt keeletu. Põhiroaks sõime me jumalikku tacot, tõesti, see restoran oli kaisutus ja kõik muud head asjad mu maitsemeelele.

Head maitsed ei lõppenud veel selle restoraniga, kuna peale Targetis käiku läksime me nende lemmik jäätisekohvikusse, kus tehakse ise jäätist(käsitöö jäätis) ja see oli samuti jumalik! Jah, LA jäi mulle meelde kui imeliste maitsete maa. :)

Kahjuks mul mehhiko toidukohast pilte pole. :(

Ja ma ei saa mainimata jätta oma ainsat burgeri söömist Ameerikas. Jah, ma sõin selle reisi jooksul ainult ühe korra burgerit, kuid loomulikult oli see kord ka eriline! Me käisime LAs burgerit söömas kiirtoidukohas nimega In n' Out. See tundus nagu tavaline burgerikoht, nagu McDonalds, kuid sealsed burgerid maitsesid 100 korda paremini. See pole isegi liialdatud, tekstuur oli palju parem!

LA oli pigem nagu toidureis! :D

Üks tore mälestus jäi mul veel LA perest, eriti veel pereemaga seoses meelde. Minu koorikaaslane Sandra kinkis mõlemale perele plaadi Eesti lauludega. LA pereema kuulas kohe seda plaati ning kuuldes Marten Kuninga lugu "Tagurpidi vaal", istus ta vaikides maha ja kui lugu läbi sai, ütles ta, et ta pole nii ilusat lugu varem kuulnud. Nii tore! :)

Peale LAd suundus osa koori, mina nende seas, tagasi koju, osad jäid veel Ameerikat avastama. Tagasisõidul sain ma aru, kui väsinud ma peale reisi olin. Eks see polnud meil ju mingi puhkusereis, see oli ikka tööreis! :)

gatahes, selline oli siis minu super reis USAsse sel suvel! Kindlasti üks elu reisidest! :)

Kui te lugesite lõpuni, siis tõesti, suur aitäh lugemast ja üldse sellest, et viitsisite alustada. 9. klassis käies on aga aega nii väheseks jäänud, et postitusi kirjutada, vabandan. Praegu on nii palju toimumas ka, varsti saate rohkem teada! :) 

Jällelugemiseni!

Tšau!

Kes kannatab, see kaua elab!

;)