Elupurjus

Villasest kampsunist õhkab veel kaneelisaiade lõhna. Ma näen, kuidas inimesed ka õhkavad, aga hoopis külmust, sinakat. Kardan, et mina olen samasugune jahe, tõre ja tusane, et mulle on loodud käia samasugust meeli muserdavat teed. Ei! Ma ei taha! Sisemine 5-aastane trambib käte ja jalgadega põrandal, samal ajal kui 18-aastane suur inimene, olles kuuma kohvi sisse kulistanud, internetiavarustest tulevikku otsib. Kaneeli lõhn murdub mu küljest nagu järve kattev jää, kuhu natuke liiga raske kivi visati. Hoog lükkab mu avamerele, uhkesse üksildusse triivima. 

kakskümmend kuus jaanuar

Ja ma kasvasin. Kasvasin, nagu elujanus kevadlill, kes esimene tahab olla laial põllul. Ma püüdlesin päikese poole, selguse, suureks saamise poole. Mu lehed pürgisid igas suunas ja lillekupud olid nii elevil särama. Kõik see sai toimuma tänu sinu tähelepanule, sinu hellusele. Sa aitasid mind oma armastuses suureks kasvatada. Ja üks hetk sa lahkusid. Aga ma polnud kurb, ma olin ju iseseisvaks saanud ja sa olid mulle kõik andnud. Aeg sai täis. 

Nüüd on minu kord ise, rind püsti, tormituultele vastu astuda.

kaheksas märts

Ma kuulen kõnet teist moodi. Panen tähele uusi kõlasid, tähekombinatsioone, rõhuasetusi. Keel tundub nii tuttav, kuid jääb siiski võõraks, saaks nagu igast sõnast aru, kuigi ühegagi neist varem esimest silmapilku loonud pole. Su silmad on nii siirad, kui need, sügavsinised, mulle otsa vaatavad, kuid su laused on seosetud ning jutt ei vii kuhugi. Õhku tühjade sõnadega täita on kasutu, nagu oleks see karastusjook, millest mullid seest väljas. Targem oleks lihtsalt vaikida. Siiski. Hoia oma lõputuid silmi mulle, arva, et tahan kõigest kõiksemat, et nüüd ja praegu laguneb maailm kildudeks kui klaaspudel asfaldile, et viimne hetk on siin ja praegu, ainult minuga. Sest nii see ka on.. Ma keeran sust pilgu ära ja kogu maailm variseb kildudeks, mida enam kokku lappida ei õnnestu. Meie kui kaks purunenud klaasi põrandal, kuhjas, rusutud, ootame, et keegi meid põhjatusse ebavajalike asjade kasti viskaks. Su sõnad tegid mu puruks ja minu purunemine sind. See on sõnade võlu ja valu.

esimene juuni

Sinises õhtutaevas sillerdavad veel mõned üksikud roosad pilveribad. Nemad jäid suurest pilveparvest maha ja peavad tänase öö meie kohal taevas tühje kohti täites veetma. Hoiavad minul ja sinul silma peal, kui me samal ajal maal üksteiste kohti soojas hoiame. Asendame üksteist teistega, võõraste nägudega, kellega ajalugu vaid üheks õhtuks ette nähtud on, inimestega, kes meile tegelikult midagi ei anna. Me ju teame, et me ei vaja ei uusi elamusi või meeli erutavaid võõraid nägusid, vaid head ja omast, turvalist ja sooja. Otsime ju tahest tahtmata teiste silmist üksteise omi, käepigistustest tuttavat hellust. Me huuled kihavad ja kipituse leevendamiseks sobiks ainult üks huulepaar, silmavee peatamiseks vaid üks silmapaar. Ma ootan sind. Sa oled alati oodatud.

teine juuli

Inimesed ei mõista üldse oma tõelist väärtust. Hirmud ja eelarvamused saavad võitu, lepitakse ühekoelise, lihtsa eluga, kuigi inimesi pole loodud kogu elu maad kündma ja korilusega tegelema. Oleme mõtlevad olendid, kes tahavad, et aju saaks raputatud ja meeled ergastatud. Me oleme KÕIGEKS võimelised, kui vaid oleksime hulljulged ning usuks iseenda kõikvõimalikkusesse.

kaheksas juuli

Teie Eglyd